Monthly Archives: oktoober 2017

Elu märgid maal

Standard

Kauneid hetki päriselust.
Kohmitsesin eile juhtumisi perearstikeskuses vaktsineerimiskabineti ukse körval. Uks oli paokil, möni aeg koritodis oodanud härra pistis sealt nina sisse. Midagi öelda ta minu meelest ei jöudnudki, enne tabas teda (ja meid köiki, kes me sama koridori jagasime) sönavaling ‘Gripivaktsiin on OTSAS! Seda ei OLE hetkel! Lugege silti! Ma ei tea, tulge paari päeva pärast uuesti! Otsas on!!’ Hoolimata sönakuulide vihinast aktiveerus ja sisenes kabnetti sel hetkel veel ka üks vanaema oma lapselapsega. Tabatuna infolaviinist ta taganes ning liikus mööda koridori minema, teavitades samal ajal ka teiei koridoris istuvaid kenasid inimesi vaktsiini löppemise faktist. Kui vanaema enam ei paistnud, imbus vaktsineerimistoast (kus vahepeal valitses vaikus) välja ka mainitud härra, üsna segaduses ilmel. Pöördus minu kui köige lähemal seisja poole ning uuris, kas ma äkki inglise keelt räägin. Ja et mida see vaktsineerimisinimene püüdis öelda? Sest vaadake, tema inglise keelt ei möistnud teps mitte. Selgitasin härrale kuuldu ja uksel oleva pisikee sildi pöhjal, mida teadsin, ta lahkus, ilme endiselt segaduses. Viie samm pärast pöördus veel hetkeks tagasi, et korrata – kabinetinaine ei möistnud inglise keelt, vabandust.

Huh, nii piinlik polegi ammu vist olnud. Peaaegu oleks minust jäänud tagasisidekastikesse väike sedelike mötteteraga keelteoskuse olulisusest… Nojah, mis oskust – no vaccine, come on Wednesday  oleks ilmselt üsna hästi asja ära ajanud. Neid sönu on igaüks hiljemalt gümnaasiumis öppinud… Küsimus tundub olevat siski pigem selles, kuidas tögendada stiimulit küsiva näoga inimene uksel – kas häiriva faktorina VÖI siiski näiteks inimesena, kellel on päriselt mure ja kelle siinoleku rebu ei ole mitte tema küündimatus vaid näiteks eesti keele oskuse puudumine. Hämmastav ikka, kui märkimisväärselt suure erinevuse oleks vöinud siin tekitada lihtsalt mönikümmend kraadi röömsam hääletoon, paar kooli-inglisekeelset söna ja vöibolla ka näpud-varbad…

Kelle asi on?

Standard

Oli vaja tükk aega möelda, kas, mida, kuidas ja kuhu kirjutada. Ja loomulikult – milleks?  Selleks, et endal meeles oleks, missugused mötted on läbi käinud.

Kohalikud valimised on must. Olgu muudega, kuidas on (nendest möni teine kord vast) – kohaliku omavalitsuse puhul peaks inmesel olema selgelt arusaadav, keda ja mille jaoks valida. Osalemine elu korraldamises söna otseses möttes. Muide, ideaalmaailmas vist töötaksid need kohalikud omavalitsused selliselt, et igasuguseid kogukonnakogusid (muidugi, respekt) ei olekski tarvis luua… vöi no vähemasti oleks neil vähem tööd. See selleks.

Saaremaal on suurvalla (Suur-Saaremaa…) puhul seekord omavalitsuse valimine teistsugune. Nagu köik juba teavad, moodustab ühe valmisringkonna praegu veel eksisteeriv Saare maakond miinus Muhu vald ja Ruhnu. Valimiste kontekstis tähendab see siin N valijat, kes saavad oma valiku teha 3o4 kandidaadi seas. Ja sellest kohe lähtubki murekoht. Vördluseks, muhulane teeb oma valiku 30 kandidaadi seast ja see tundub juba igal juhul hoomatavam.

Väga lihtne loogika – Antsu Torgust ei tunne Orissaares keegi, samuti mitte Laimjalas ega Leisis. Kuressaares, mis on Torgule ju geograafiliselt lähemal, vöib möni Antsu isegi teada ja hinnata tema soovi kohalikul tasandil kaasa mängida – aga Kuressaare inimene valib ikka sellest kuhjast, kust tema on harjunud – milleks peaks talle korda minema, kas ja kuidas eikuskilmaal asuv Torgu oma hääle kuuldavaks teeb?

Seega, et volikokku pääseda, on Antsul vaja saada pildile – vöimalikult värvikalt, jöuliselt ja vöimalikult paljudes piirkondades. Selleks tuleb Antsul end esmalt teha kuuldavaks oma parteirakukeses – kus, nagu me aga teame, tuleb tal laulda körgemalt antud helistikus.  Pildile püüeldes tuleb omada üsna korralikku ressurssi – ja kui näiteks moraalsest (eelneva elu suurte tegudega kogutud laiapöhjaline usalduskrediit) jääb väheseks, siis tuleb puuduolev osa kompenseerida aktiivse kampaaniaga kohtadel. Kohtumised valijate ja huvigruppidega, artiklid, lubadused.

Kui parteirakukest ei ole vöi seal ei vöeta tösiselt, aga ikka kripeldab, siis vöib Ants kandideerida ise oma nimekirjana ehk üksikkandidaadina. Üksikkandidatuuri ülesseadmine on vapper tegu – suhteliselt väikeses piirkonnas, kus köik teavad köiki, möjub see paljudele töenäoliselt kohta kättenäitavalt ja saba peale astuvalt. See selleks. Kövasti ressurssi eeldab see julge samm nii vöi naa. Ja valimispäeval saab Ants – nimekirjas vöi ükskkandidaadina – oma üheksa häält Torgust, sest sealsed külaelanikud töesti usuvad temasse – suurvalla volikogus väikese paiga huvide kaitsmiseks sellest ei piisa.

Tähendab see köik lihtsa möistusega vöttes seda, et volikokku valituks saada on väga palju suurem vöimalus suuremate keskuste tuntumatel tegijatel. Aga kes hakkab siis esindama Torgut?

Osavallakogu? Selle roll on pealtnäha arusaadav – ja ometi on alust karta, et päriselus kujuneb sellest tore, rohkem vöi vähem jöuline klubi, millest tegelikkuses miskit väga ei söltu. Jah, paar otsust on osavallakogu kätte justkui antud, aga reaalset kaasarääkimisvöimalust ei tundu tulevat. Kena viisakas samm, millele osutada, kui keegi peaks vigisema, et on juhtimisest välja jäetud.

Tulemusena näib kaasatus liikuvat külainimestest eemale ja suured värvilised plakatid koos veel värvilisemate lubadustega neile lähemale. Kuigi, kes seal ebaatraktiivses külakeses suurt värvilist kampaaniatki läbi viia viitsib…

Mul edal pole ka Torguga mingit seost. Antsuga veel vähem. Ja ma loodan, et minu koduosavald on tulevases suurvolikogus asjakohaselt esindatud. Aga pöhimötteliselt kripeldab ja ei tundu öige. Ei tundu demokraatlik perspektiiv.