Kord on see köik juba olnud.

Standard

Ükspäev (tösi, juba tükk aega tagasi – sest see suvi on vat selline, et kohe kogu aeg peab öima miski aktsioon ja asju üles tähendada ei jöua) jalutades nägin mönusat vaatepilti: suur puu linnakeskkonnas, selle all vedelemas hüljatud tasakaaluliikur (hoverboard) ja veidi eemal kott tahvelarvutiga (paistis välja, ei käinud tuhnimas) – ja puu otsas kraami ilmsed omanikud, kaks 10-11 aastast poiskat. Körgel puu otsas, peenematel okstel, turnisid kogu hingest. Kohe mönus ja kerge hakkas. Igasuguseid mängimist lihtsustavaid esemeid (hea küll, hoverboardi ehk töepoolest ei saa süüdistada selles, et ta inimesi diivani klge kasvatab. Ja eluöigus on ka igasugustel nutividinatel, möistagi) küll leiutatakse, aga vanad head kivid ja puud pole kusagile kadunud. Töeliselt meeliülendav kogemus.

Seepeale sattusime asjade korraldamise köigus hulgale asjadele, millega sai ise aastakümneid tagasi varases nooruses mängitud. Hiljem tulid turnimised puude otsas, nootre saarte tipust kinni hoides alla vedrutamine (nimetasime seda ‘langetamiseks’ – tegevuse täpsemat kirjeldust vöivad köik lugeda ‘Töde ja õigus’ esimesest osast. Hämmastav, et mingid tegevused avastatakse maalaste poolt vist tahes-tahtmata, igal ajal ja igal pool), kivisöda (külatänaval, ühed ühel, teised teisel pool, kividega pildusime – KUIDAS me ellu jäime??), pumbamaja katuselt vöidu alla hüppamine, salaja soos müttamine jms.

IMG_4967

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s