Keeks ja kilutort on valmis, ootavad. Ei, ma olen kursis küll, et kohalik gurmee hölmab metsikult enamat kui kilud, ikka need kilud. Aga mulle meeldib, vaadake. Pole mingit tahtmist katsetada sel korral pohlatarretises kamakröpse kerge leivatuhaga paekillul. Mis on üksluisuse ja traditsioonilisuse vahe?
No rääkimata sellest, et see tort on ikkagi hea. Küsitakse aina retsepti – no ausalt, ma ei tea. Retsepte on hunnikute viisi, guugeldage. Aga minu maitse jaoks on igas retseptis midagi liiga vähe vöi sootuks puudu. Seega on sündinud omalooming. Ja nii meeldibki.
Samuti ei näe ma mkdagi traagilist selles, et vabariigi pidupäev nii tugevasti ja nii paljude jaoks kulinaariaga seondub. Ma arvan küll, et meeleheitliku fantaasiapingutusega kokku pandud sinimustvalgete tortide körvale ilmuvad mingil hetkel laudadele, klaveritele, kaminatele vöi telekatele ka sinimustvalged lipud. Ja kui lipp juba ilmub, siis ühel hetkel tekivad ajudes küsimused, vastused, seosed. Ei puutu asjasse, mida kas ja mida ajudes arvatakse praeguse riigikorralduse, juhtimisvötete, seonduvate isikute kohta. Liiga lähedalt vaadeldes on nagunii vöimatu otsuste ja isikute tegelikust suurusest aru saada. Ei pea vehklema oma mannetu ja tegelikult kasutuskölbmatu hea-halb skaalaga. Oluline on lasta endasse see pidulik möte – on olnud suuri otsuseid, suuri isikuid, kannatusi, väärtusi.
Ja siis tundub lihtne kiluleib parima piduroana.
Peab mötlema... 