Olen siin jutustanud erilise erilise sündmusena, kuidas kunagi juunis mantliga välja otsima pidi ja kindad kätte tuli panna.
Nüüd on siis juuli – ja mantel ei ole midagi erilist. Lihtsalt panb imestama, et mingitel päevadel on raskusi riietuse leidmisega, mis aitaks kuumust taluda, aga oleks selle juures mingilgi määral sünnis… Praegu vöitlen kiusatusega korraks radiaator sisse ülitada…
No aga samas miks peaks see arktiline juuli panema imestama rohkem kui asjaolu, et on hispaanlasi, kes ei tea midagi rohelisest veinist. Köik on mingil hetkel uus.
Aga väga lahedad ajad on. Näiteks tänaval olevad märjad rehvijäljed muutuvad lihtsalt heade inimeste pilkude peale ereda päikese ja traatide tekitatud varjudeks. Ma tean, te ei saa aru – eks figureerige välja. Mina pean hakkama figureerima, kuidas enda renomee sellest häbist rehabiliteerida…
Ja juulikuu on siiani olnud, nagu suur pidu. Minus eneses. Sariürituse Juu Joob tarbeks Öigesse Kohta minna ei olnud üle pika aja vöimalik – ja natuke on kahju nendest, kes Otsa Mihkli aias ootasid, et keegi neid kutsuks ja huvi tunneks… Aga üldjoontes on väga hea, täiesti teistmoodi ja enneolematult tore.
Mis on nendes poolpunastes kirssides nii mönusat, turvalist, nostalgilist ja visuaalselt paeluvat, ma küsin?
Peab mötlema... 