Segadust kui palju

Standardne

Kui kirjutatakse Hea Toidu Festival’, siis sa kohe tahad sinna minna. Sest sinu vaimusilma ette ilmuvad tünnid värske soolakurgiga, köikvöimalike seemneliste lisanditega (sest nii on tervislik ja vist ka hip) koduleivad, suitsukala, pikakaelalistes pudelites köigemaitelised siidrid, tummised käsitööõlled (söna, millest ma tegelikult täpselt ei viitsi aru saada – vöibolla selle töttu, et kui ma väike olin, tehti käsitööõlut mitmes peres, aga see polnud nii peen) muhedad mutikesed ja prisked poisud seda köike müütamas.

No sellist pilti suve- ja peksupealinnas suvehooaja algul toimuval üritusel keegi muidugi ei paku ning aususe huvides on eelmainitu körval kasutusel ka nimi ‘Grillfest’. Loed seda ja kohe on selge, mis pilt, lõhna- ja helimaailm avaneb: kümme inimest ruutmeetril, julgelt neljandik neist paljavöitu ülakehaga ja ootamatult pruuniks päevitunud meesisendid (teetöölised?) ja nende siredate säärtega mimmud (üllatavalt mitmetel ka titevanker lükkamiseks kaasas), paljude penikoormate taha kuulda olev tümm, igal sammul kärssavad lihalised toiduained ja seda köike mattev lihakärsatamise suits.

Traditsiooni kohaselt peaks mitu nime olema heal lapsel. Könealuse ürituse puhul toimib pigem nagu… kahe poolega kärbsepaberi efekt.

 

 

Äi seda aga poleks uskund mina…

Standardne

Küllaltki sürreaalne oli olla, kastes peenart ja külvates seemneid kesest paksu lumetuisku. Eile jah, 10. mail. Pikalt pole pöhjust heietada, see ei ületa ühegi eestlase jaoks uudiskünnist nagunii. Lihtsalt, öues ringi vaadates jääb mulje, nagu loodus oleks segaduses. Köik asjad kasvavad, kuidas heaks arvavad. Kui üldse. Tulbid pole veel öitsemist alustanud, aga mitmesugused muud öielised, kes peaks rahulikult järjekorda vötma ja ootama, on hooga mööda minemas. Saarlased suusatavad…

Minu enda jaoks söitis uudiskünnise pehmelt öeldes sodiks selline aparaat, nagu ATV. Muul moel oleme varasemalt kohtunud küll, aga antud eksemplaril oli aga küljes ohtralt Omniva logosid. Kuna möödasöite sooritati korduvalt, siis sain veenduda – töesti, kohe ongi Omniva kulleri jaoks eraldatud ATV – all terrain vehicle. Väga röömustav. Töepoolest, ega tänapäevasel linnamaastikul ei ole kuigi kindel, kuhu satud. Kuller, ma kujutan ette, ei saa üldse iga kord loota tänava kui sellise olemasolule. Kahtlemata tuleb olla valmis ka selleks, et pakk läkitatakse üle soode ja rabade – ja sellisel juhul tahab Omniva olla körgeimal vöimalikul tasemel, ma täitsa usun.

Muidugi, esimesel vöimalusel selgitasin välja, et olen kövasti ajast maas, asjakohane uudis levis meedias juba eelmise aastanumbri sees. Oma silm siiski veenab köige paremini. Patrioodi ja positiivse maailmavaatega inimesena olen ma südamest veendunud, et enne kirjakandjate motoriseerimist sellise, meie linnade tänavatel niivörd pöhjendatud söiduvahendiga kaaluti ja kalkuleeriti uuenduse tulusust seda ja teistpidi. Tänaseks peaksivad need riistad end juba nii majanduslikus kui inimlikus perspektiivis töestanud olema, seega saab meie progressiivse rahvusliku postiettevötte üle tunda lihtsalt piiritut röömu. Aitäh – vähemasti selle elamuse eest.

Tiu-tiu, ta tuleb teisiti

Standardne

Igal aastal on üks päev, kui kastanipungad pakatavad. Vöi no ma ei tea, mida nad täpselt teevad, aga igal aastal ühel päeval on kastanipungad järsku suured ja ja natuke kleepuvad. Järsku. See päev oli üleeile. Täna oli selle aasta esimene aiatöödepäev. No okei, tegu oli pigem töötegemise markeerimisega, sümboolsed köpitsused siin-seal. Aga selgelt on talv sellega läbi. Ei huvita, et kümme minutit pärast tuppatulekut alustas sadamist paks lumi. (Önneks löpetas ka kiirelt).

Märtsis paistab olevat kiida teenindajat vm kuu? Käib igal kevadel vist läbi? Ei ole süvenenud, kuidas seda kampaaniat korraldatakse ja mis seal üldse toimub, aga ma märkan, et kauplustes on erinevad viisid kiiduinfo kogumiseks. Ja seekord märkan kuidagi ka seda, et mönes kohas jääb mulje, et asi on läbi möldud ja tagasisisde andjale vöimalikult lihtsaks tehtud (ja oi, tagasiside andmine peab töesti olema ülilihtne..parim, kui selle saaks kuidagi otse ajust kätte…) – ja mönes mitte. Mitmetes kauplustes on kassades püsti need kolme nupuga puldid näiteks. Maksad oma piima eest ära, kassapidaja tundus sulle väga kaasa elavat, vajutad kiirelt rohelist (vist?) naerunäonuppu ja lähed eluga edasi.

Selver on aga läinud seda teed, et KUI juba midagi küsida, siis peaks ka tagasisidestaja tundma, et asi on oluline. Ja olulisust tajub inimene hästi siis, kui tal on raske. Kui Selveri kassapidaja sinu piimaostu juures empaatiat üles näitab, siis, nagu ma olen aru saanud, toimid sa järgnevalt:
1. otsustad, et soovid oma röömust jälge jätta;
2. vötad kassapidaja nina alt (sealt, kuhu ta vöibolla äsja sulle kaks kuuskümmend tagasi andis) sedeli – tegelikult pisikese ankeedikese) püüad seda tehes mitte olla väga demonstratiivne);
3. otsid, vöibolla isegi küsid kassapidajalt pastapliiatsit;
4.1. kirjapulka saamata haarad sedeli ning töttad infoletti.
4.2. saades kirjapulga (ilmselt enda varudest) kannatad ära sinu taha kogunenud seitsme inimese silmapööritused, oiged ja ‘Miina, ära siia seisa, siin läheb AEGA!’ kommentaarid – ja täidad ankeedi.
5. meenutad pingeliselt, mis oli kasapidaja nimi. Kui sul oli taipu seda eelnevalt vaadata ja memoriseerida, on hea. Kui mitte, püüad seda välja uurida infoleti töötajalt. Kui ei önnesti, könnidakassasse tagasi trügid inimeseni ja vaatad/küsid üle tema nime.
6. meenutad, mis sul öelda oli. Ahjaa, empaatia ülesnäitamine piimapakki läbi lüües…. Paned kirja. Kannatad endiselt ära köik kaaskodanikud, kelle kannatus on ehk eestlaslikult pikk… vähemasti nii sa loodad.
7. sisestad täidetud ankeedi kusagile (ilmselt on selleks kohaks infolett?).

Vabandan, kui see kirjeldus oli ebatäpne, ma pole seda teglikult läbi teinud. Sest ma kardan pastakat küsida, järjekorras seisvaid inimesi häirida, infoletti minna jne. Aga mul on natuke kahju Selveri kassapidajatest – on alust kahtlustada, et sellise keerulise skeemiga hoitakse kusagilt kokku küll nupupultide raha, aga saadakse olulselt vähem ja ebatäpse tagasiside…

Toidublogimist alga? Sest nüüd on nii, et ei saa jätta siia üles mörkimata ühte retsepti. Muidu läheb lihtsalt meelest ja peab iga kord uuesti leiutama. Brita kook. Lihtsalt lust, mis lihtne asi on välja möeldud!
Põhi:
150 g võid (olgu krralik – Saaremaa oma; toasoe, pehm, aga mitte vedel)
125 g suhkrut (mul on nüüd teist korda olnud rafineerimata roosuhkur. Suureteraline selline ja tume. Jääb natuke teistmoodi, aga ütlemata mönus, selle juurde jään)
3 munakollast
110 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
Vöi+suhkur vahtu; juurde piim ja jahu koos küpsetuspulbriga. Juurde ühekaupa vahustades munakollased. Ahjuplaadile (mitte väga öhuke kiht. pigem selline paksem)
Kate:
3 munavalget (külmad; ma panen nad kohe külmkappi, kui olen kollased välja vötnud)
170 g suhkrut (ikka sama roosuhkur)
1 tl vanillisuhkrut (pole essentsiaalne..)
mandlilaaste (no suvaline kogus)
Munavalged tugevasse vahtu, juurde niredena suhkur. Pöhja otsa ahjuplaadile, mandlilaastud peale, u 175 kraadi juurde ahju.
Täidis:
4 dl vahukoort (olgu külm!)
2 sl suhkrut (vt varasemad suhkrumärkused)
vaarikaid (see on klassika? ma kogemata eelmisel korral olin sunnitud kasutama külmutatud maasikaid – ja no selle juurde jään, jube hea…)
kui on soov kaunistada, siis tuhksuhkruga sobib, marjad ka.
Koor ja suhkur vahtu, jahtunud koogi peale, otsa/sisse maasikad, teine pool pöhjast köige tippu.

 

Köik on nii värske: kala, juurikad, söbrad ja silmavaade

Standardne

Olgu siinkohal (kirjeldamatu häbiga) tunnistatud, et allakirjutanu lektüürist on seni välja jäänud tippteos ‘Söda ja rahu’. No eks ma olen sellele vöimalust andnud küll, aga edutult – sädet meie vahel ei tekkkinud (heh, säde raamatu ja lugeja vahel vöiks ju olla hukatuslik….KUI nüüd kalambuuritseda). Nüüd, körges vanuses, vötsin siis ette ja ni ütlemata hea on. Hea, et vötsin, sest sellist mitmetasandilist lugemiselamust ei ole ammu olnud. Samas hea, et vötsin just nüüd, sest kuldsel gümnaasiumiajal ei oleks loetul olnud suurt millegiga haakuda. No kui me vaatame asju nii, et igasugused teadmised on meie ajus kui väikesed konksudega varustatud astlakesed – ja iga uus asi seda huvitavam ja/vöi tulemuslikum, mida rohkemate konkusude otsa see suudab end riputada, siis on könealuse teose nautimiseks hea omada mingisugust eelkujutlust Venemaast, kultuurist, 19. (ja mönest varasemast) sajandist, Euroopast, ajaloost, Eestist, sõjandusest, Tolstoist jne jne. Mina olen lihtne inimene ja peaksin loomulikult oma vähese erudeerituse töttu silmi peast häbenema – aga kahtlemata on situatsioon hetkel parem ja baas laiahaardelisem kui näiteks teismelisena. Väga huvitav on. Kahju, et kohe läbi saab – viimaseid lehekülgi hoian nö ‘varuks’.

No ja kuigi siin pealtnäha seost ei ole, siis juhtumisi vaadatud etendus suurendas seda baasi veelgi. Ja vastupidi, etenduse tegelikuks nautimiseks viimase väikese vötme andiski ehk käsilolev kirjandusteos…. Kui pönev.

Ja head uut kuud. Kuuldavasti olla kaua (Venemaal igatahes) peetud uue aasta algusesks just esimest märtsi.

Seedrid ja männid

Standardne

Keeks ja kilutort on valmis, ootavad. Ei, ma olen kursis küll, et kohalik gurmee hölmab metsikult enamat kui kilud, ikka need kilud. Aga mulle meeldib, vaadake. Pole mingit tahtmist katsetada sel korral pohlatarretises kamakröpse kerge leivatuhaga paekillul. Mis on üksluisuse ja traditsioonilisuse vahe?
No rääkimata sellest, et see tort on ikkagi hea. Küsitakse aina retsepti – no ausalt, ma ei tea. Retsepte on hunnikute viisi, guugeldage. Aga minu maitse jaoks on igas retseptis midagi liiga vähe vöi sootuks puudu. Seega on sündinud omalooming. Ja nii meeldibki.

Samuti ei näe ma mkdagi traagilist selles, et vabariigi pidupäev nii tugevasti ja nii paljude jaoks kulinaariaga seondub. Ma arvan küll, et meeleheitliku fantaasiapingutusega kokku pandud sinimustvalgete tortide körvale ilmuvad mingil hetkel laudadele, klaveritele, kaminatele vöi telekatele ka sinimustvalged lipud. Ja kui lipp juba ilmub, siis ühel hetkel tekivad ajudes küsimused, vastused, seosed. Ei puutu asjasse, mida kas ja mida ajudes arvatakse praeguse riigikorralduse, juhtimisvötete, seonduvate isikute kohta. Liiga lähedalt vaadeldes on nagunii vöimatu otsuste ja isikute tegelikust suurusest aru saada. Ei pea vehklema oma mannetu ja tegelikult kasutuskölbmatu hea-halb skaalaga. Oluline on lasta endasse see pidulik möte – on olnud suuri otsuseid, suuri isikuid, kannatusi, väärtusi.

Ja siis tundub lihtne kiluleib parima piduroana.

Standardne

Kotkaid treenitakse drooniküttideks. Ja see tundub kuidagi äge. Droon kui tehnoloogiasaavutus, ‘välja öpetatud’ inimese poolt tema parima teadmise kohaselt – versus kotkas kui Emaekese Looduse enda teos, kunagine dinosaurus, öpetatud välja aastatuhandete jooksul.

Mitte et mul drooidega mingi kana (kah linnuline…) kitkuda oleks. Ükskord segas täiesti töist koosolekut kolmanda korruse akna taha videvikuhämaruses höljunud lendav objekt. Tulukesed küljes ja puha. Kolleegi ilme ja silmade suurus oli hindamatu vaatamisväärtusega – tal önnestus sellist objekti tegevuses silmata esmakordselt. Mul tuli lihtsalt imeline möte maailma muutumisest.

Aga öes on kevad. Neli päeva tagasi oli juba mingil pöhjusel miskine höng üleval. Käisin uurimas, kas krookused on juba tulemas. Arvestades, et aed üleni pöhjaliku lue all, oli see küllalt veider üritus. Eile aga proovisin jälle ja vaatlust kroonis edu. On jah miskid tutakad püsti, paljutöotavad.

…kuni löpuks näed…

Standardne

Vaieldamatult on sügis. Ja see on enneolematult kena. Külm viimasel ajal, jah – aga öigus on klassikutel, kes vihmast ja külma suve kiitnud on, sest see vöimaldab sujuvamat ja psühholoogiliselt talutavamat üleminekut kaamoseperioodile. No kaamost sel korral mina tulemas ei näe, olgu öeldud.

Metsas on kohatud seninägematul hulgal pesuehtsat valget kärbseseent. Ilusat erku punast viskab ka veidi sekka, aga prevaleerib valge ja see on iga kord löbustavaid mötteid tekitanud. Mingi Märk?

img_3656

 

 

 

 

 

img_3740