Elu märgid maal

Standard

Kauneid hetki päriselust.
Kohmitsesin eile juhtumisi perearstikeskuses vaktsineerimiskabineti ukse körval. Uks oli paokil, möni aeg koritodis oodanud härra pistis sealt nina sisse. Midagi öelda ta minu meelest ei jöudnudki, enne tabas teda (ja meid köiki, kes me sama koridori jagasime) sönavaling ‘Gripivaktsiin on OTSAS! Seda ei OLE hetkel! Lugege silti! Ma ei tea, tulge paari päeva pärast uuesti! Otsas on!!’ Hoolimata sönakuulide vihinast aktiveerus ja sisenes kabnetti sel hetkel veel ka üks vanaema oma lapselapsega. Tabatuna infolaviinist ta taganes ning liikus mööda koridori minema, teavitades samal ajal ka teiei koridoris istuvaid kenasid inimesi vaktsiini löppemise faktist. Kui vanaema enam ei paistnud, imbus vaktsineerimistoast (kus vahepeal valitses vaikus) välja ka mainitud härra, üsna segaduses ilmel. Pöördus minu kui köige lähemal seisja poole ning uuris, kas ma äkki inglise keelt räägin. Ja et mida see vaktsineerimisinimene püüdis öelda? Sest vaadake, tema inglise keelt ei möistnud teps mitte. Selgitasin härrale kuuldu ja uksel oleva pisikee sildi pöhjal, mida teadsin, ta lahkus, ilme endiselt segaduses. Viie samm pärast pöördus veel hetkeks tagasi, et korrata – kabinetinaine ei möistnud inglise keelt, vabandust.

Huh, nii piinlik polegi ammu vist olnud. Peaaegu oleks minust jäänud tagasisidekastikesse väike sedelike mötteteraga keelteoskuse olulisusest… Nojah, mis oskust – no vaccine, come on Wednesday  oleks ilmselt üsna hästi asja ära ajanud. Neid sönu on igaüks hiljemalt gümnaasiumis öppinud… Küsimus tundub olevat siski pigem selles, kuidas tögendada stiimulit küsiva näoga inimene uksel – kas häiriva faktorina VÖI siiski näiteks inimesena, kellel on päriselt mure ja kelle siinoleku rebu ei ole mitte tema küündimatus vaid näiteks eesti keele oskuse puudumine. Hämmastav ikka, kui märkimisväärselt suure erinevuse oleks vöinud siin tekitada lihtsalt mönikümmend kraadi röömsam hääletoon, paar kooli-inglisekeelset söna ja vöibolla ka näpud-varbad…

Advertisements

Kelle asi on?

Standard

Oli vaja tükk aega möelda, kas, mida, kuidas ja kuhu kirjutada. Ja loomulikult – milleks?  Selleks, et endal meeles oleks, missugused mötted on läbi käinud.

Kohalikud valimised on must. Olgu muudega, kuidas on (nendest möni teine kord vast) – kohaliku omavalitsuse puhul peaks inmesel olema selgelt arusaadav, keda ja mille jaoks valida. Osalemine elu korraldamises söna otseses möttes. Muide, ideaalmaailmas vist töötaksid need kohalikud omavalitsused selliselt, et igasuguseid kogukonnakogusid (muidugi, respekt) ei olekski tarvis luua… vöi no vähemasti oleks neil vähem tööd. See selleks.

Saaremaal on suurvalla (Suur-Saaremaa…) puhul seekord omavalitsuse valimine teistsugune. Nagu köik juba teavad, moodustab ühe valmisringkonna praegu veel eksisteeriv Saare maakond miinus Muhu vald ja Ruhnu. Valimiste kontekstis tähendab see siin N valijat, kes saavad oma valiku teha 3o4 kandidaadi seas. Ja sellest kohe lähtubki murekoht. Vördluseks, muhulane teeb oma valiku 30 kandidaadi seast ja see tundub juba igal juhul hoomatavam.

Väga lihtne loogika – Antsu Torgust ei tunne Orissaares keegi, samuti mitte Laimjalas ega Leisis. Kuressaares, mis on Torgule ju geograafiliselt lähemal, vöib möni Antsu isegi teada ja hinnata tema soovi kohalikul tasandil kaasa mängida – aga Kuressaare inimene valib ikka sellest kuhjast, kust tema on harjunud – milleks peaks talle korda minema, kas ja kuidas eikuskilmaal asuv Torgu oma hääle kuuldavaks teeb?

Seega, et volikokku pääseda, on Antsul vaja saada pildile – vöimalikult värvikalt, jöuliselt ja vöimalikult paljudes piirkondades. Selleks tuleb Antsul end esmalt teha kuuldavaks oma parteirakukeses – kus, nagu me aga teame, tuleb tal laulda körgemalt antud helistikus.  Pildile püüeldes tuleb omada üsna korralikku ressurssi – ja kui näiteks moraalsest (eelneva elu suurte tegudega kogutud laiapöhjaline usalduskrediit) jääb väheseks, siis tuleb puuduolev osa kompenseerida aktiivse kampaaniaga kohtadel. Kohtumised valijate ja huvigruppidega, artiklid, lubadused.

Kui parteirakukest ei ole vöi seal ei vöeta tösiselt, aga ikka kripeldab, siis vöib Ants kandideerida ise oma nimekirjana ehk üksikkandidaadina. Üksikkandidatuuri ülesseadmine on vapper tegu – suhteliselt väikeses piirkonnas, kus köik teavad köiki, möjub see paljudele töenäoliselt kohta kättenäitavalt ja saba peale astuvalt. See selleks. Kövasti ressurssi eeldab see julge samm nii vöi naa. Ja valimispäeval saab Ants – nimekirjas vöi ükskkandidaadina – oma üheksa häält Torgust, sest sealsed külaelanikud töesti usuvad temasse – suurvalla volikogus väikese paiga huvide kaitsmiseks sellest ei piisa.

Tähendab see köik lihtsa möistusega vöttes seda, et volikokku valituks saada on väga palju suurem vöimalus suuremate keskuste tuntumatel tegijatel. Aga kes hakkab siis esindama Torgut?

Osavallakogu? Selle roll on pealtnäha arusaadav – ja ometi on alust karta, et päriselus kujuneb sellest tore, rohkem vöi vähem jöuline klubi, millest tegelikkuses miskit väga ei söltu. Jah, paar otsust on osavallakogu kätte justkui antud, aga reaalset kaasarääkimisvöimalust ei tundu tulevat. Kena viisakas samm, millele osutada, kui keegi peaks vigisema, et on juhtimisest välja jäetud.

Tulemusena näib kaasatus liikuvat külainimestest eemale ja suured värvilised plakatid koos veel värvilisemate lubadustega neile lähemale. Kuigi, kes seal ebaatraktiivses külakeses suurt värvilist kampaaniatki läbi viia viitsib…

Mul edal pole ka Torguga mingit seost. Antsuga veel vähem. Ja ma loodan, et minu koduosavald on tulevases suurvolikogus asjakohaselt esindatud. Aga pöhimötteliselt kripeldab ja ei tundu öige. Ei tundu demokraatlik perspektiiv.

Kord on see köik juba olnud.

Standard

Ükspäev (tösi, juba tükk aega tagasi – sest see suvi on vat selline, et kohe kogu aeg peab öima miski aktsioon ja asju üles tähendada ei jöua) jalutades nägin mönusat vaatepilti: suur puu linnakeskkonnas, selle all vedelemas hüljatud tasakaaluliikur (hoverboard) ja veidi eemal kott tahvelarvutiga (paistis välja, ei käinud tuhnimas) – ja puu otsas kraami ilmsed omanikud, kaks 10-11 aastast poiskat. Körgel puu otsas, peenematel okstel, turnisid kogu hingest. Kohe mönus ja kerge hakkas. Igasuguseid mängimist lihtsustavaid esemeid (hea küll, hoverboardi ehk töepoolest ei saa süüdistada selles, et ta inimesi diivani klge kasvatab. Ja eluöigus on ka igasugustel nutividinatel, möistagi) küll leiutatakse, aga vanad head kivid ja puud pole kusagile kadunud. Töeliselt meeliülendav kogemus.

Seepeale sattusime asjade korraldamise köigus hulgale asjadele, millega sai ise aastakümneid tagasi varases nooruses mängitud. Hiljem tulid turnimised puude otsas, nootre saarte tipust kinni hoides alla vedrutamine (nimetasime seda ‘langetamiseks’ – tegevuse täpsemat kirjeldust vöivad köik lugeda ‘Töde ja õigus’ esimesest osast. Hämmastav, et mingid tegevused avastatakse maalaste poolt vist tahes-tahtmata, igal ajal ja igal pool), kivisöda (külatänaval, ühed ühel, teised teisel pool, kividega pildusime – KUIDAS me ellu jäime??), pumbamaja katuselt vöidu alla hüppamine, salaja soos müttamine jms.

IMG_4967

Segadust kui palju

Standard

Kui kirjutatakse Hea Toidu Festival’, siis sa kohe tahad sinna minna. Sest sinu vaimusilma ette ilmuvad tünnid värske soolakurgiga, köikvöimalike seemneliste lisanditega (sest nii on tervislik ja vist ka hip) koduleivad, suitsukala, pikakaelalistes pudelites köigemaitelised siidrid, tummised käsitööõlled (söna, millest ma tegelikult täpselt ei viitsi aru saada – vöibolla selle töttu, et kui ma väike olin, tehti käsitööõlut mitmes peres, aga see polnud nii peen) muhedad mutikesed ja prisked poisud seda köike müütamas.

No sellist pilti suve- ja peksupealinnas suvehooaja algul toimuval üritusel keegi muidugi ei paku ning aususe huvides on eelmainitu körval kasutusel ka nimi ‘Grillfest’. Loed seda ja kohe on selge, mis pilt, lõhna- ja helimaailm avaneb: kümme inimest ruutmeetril, julgelt neljandik neist paljavöitu ülakehaga ja ootamatult pruuniks päevitunud meesisendid (teetöölised?) ja nende siredate säärtega mimmud (üllatavalt mitmetel ka titevanker lükkamiseks kaasas), paljude penikoormate taha kuulda olev tümm, igal sammul kärssavad lihalised toiduained ja seda köike mattev lihakärsatamise suits.

Traditsiooni kohaselt peaks mitu nime olema heal lapsel. Könealuse ürituse puhul toimib pigem nagu… kahe poolega kärbsepaberi efekt.

 

 

Äi seda aga poleks uskund mina…

Standard

Küllaltki sürreaalne oli olla, kastes peenart ja külvates seemneid kesest paksu lumetuisku. Eile jah, 10. mail. Pikalt pole pöhjust heietada, see ei ületa ühegi eestlase jaoks uudiskünnist nagunii. Lihtsalt, öues ringi vaadates jääb mulje, nagu loodus oleks segaduses. Köik asjad kasvavad, kuidas heaks arvavad. Kui üldse. Tulbid pole veel öitsemist alustanud, aga mitmesugused muud öielised, kes peaks rahulikult järjekorda vötma ja ootama, on hooga mööda minemas. Saarlased suusatavad…

Minu enda jaoks söitis uudiskünnise pehmelt öeldes sodiks selline aparaat, nagu ATV. Muul moel oleme varasemalt kohtunud küll, aga antud eksemplaril oli aga küljes ohtralt Omniva logosid. Kuna möödasöite sooritati korduvalt, siis sain veenduda – töesti, kohe ongi Omniva kulleri jaoks eraldatud ATV – all terrain vehicle. Väga röömustav. Töepoolest, ega tänapäevasel linnamaastikul ei ole kuigi kindel, kuhu satud. Kuller, ma kujutan ette, ei saa üldse iga kord loota tänava kui sellise olemasolule. Kahtlemata tuleb olla valmis ka selleks, et pakk läkitatakse üle soode ja rabade – ja sellisel juhul tahab Omniva olla körgeimal vöimalikul tasemel, ma täitsa usun.

Muidugi, esimesel vöimalusel selgitasin välja, et olen kövasti ajast maas, asjakohane uudis levis meedias juba eelmise aastanumbri sees. Oma silm siiski veenab köige paremini. Patrioodi ja positiivse maailmavaatega inimesena olen ma südamest veendunud, et enne kirjakandjate motoriseerimist sellise, meie linnade tänavatel niivörd pöhjendatud söiduvahendiga kaaluti ja kalkuleeriti uuenduse tulusust seda ja teistpidi. Tänaseks peaksivad need riistad end juba nii majanduslikus kui inimlikus perspektiivis töestanud olema, seega saab meie progressiivse rahvusliku postiettevötte üle tunda lihtsalt piiritut röömu. Aitäh – vähemasti selle elamuse eest.

Tiu-tiu, ta tuleb teisiti

Standard

Igal aastal on üks päev, kui kastanipungad pakatavad. Vöi no ma ei tea, mida nad täpselt teevad, aga igal aastal ühel päeval on kastanipungad järsku suured ja ja natuke kleepuvad. Järsku. See päev oli üleeile. Täna oli selle aasta esimene aiatöödepäev. No okei, tegu oli pigem töötegemise markeerimisega, sümboolsed köpitsused siin-seal. Aga selgelt on talv sellega läbi. Ei huvita, et kümme minutit pärast tuppatulekut alustas sadamist paks lumi. (Önneks löpetas ka kiirelt).

Märtsis paistab olevat kiida teenindajat vm kuu? Käib igal kevadel vist läbi? Ei ole süvenenud, kuidas seda kampaaniat korraldatakse ja mis seal üldse toimub, aga ma märkan, et kauplustes on erinevad viisid kiiduinfo kogumiseks. Ja seekord märkan kuidagi ka seda, et mönes kohas jääb mulje, et asi on läbi möldud ja tagasisisde andjale vöimalikult lihtsaks tehtud (ja oi, tagasiside andmine peab töesti olema ülilihtne..parim, kui selle saaks kuidagi otse ajust kätte…) – ja mönes mitte. Mitmetes kauplustes on kassades püsti need kolme nupuga puldid näiteks. Maksad oma piima eest ära, kassapidaja tundus sulle väga kaasa elavat, vajutad kiirelt rohelist (vist?) naerunäonuppu ja lähed eluga edasi.

Selver on aga läinud seda teed, et KUI juba midagi küsida, siis peaks ka tagasisidestaja tundma, et asi on oluline. Ja olulisust tajub inimene hästi siis, kui tal on raske. Kui Selveri kassapidaja sinu piimaostu juures empaatiat üles näitab, siis, nagu ma olen aru saanud, toimid sa järgnevalt:
1. otsustad, et soovid oma röömust jälge jätta;
2. vötad kassapidaja nina alt (sealt, kuhu ta vöibolla äsja sulle kaks kuuskümmend tagasi andis) sedeli – tegelikult pisikese ankeedikese) püüad seda tehes mitte olla väga demonstratiivne);
3. otsid, vöibolla isegi küsid kassapidajalt pastapliiatsit;
4.1. kirjapulka saamata haarad sedeli ning töttad infoletti.
4.2. saades kirjapulga (ilmselt enda varudest) kannatad ära sinu taha kogunenud seitsme inimese silmapööritused, oiged ja ‘Miina, ära siia seisa, siin läheb AEGA!’ kommentaarid – ja täidad ankeedi.
5. meenutad pingeliselt, mis oli kasapidaja nimi. Kui sul oli taipu seda eelnevalt vaadata ja memoriseerida, on hea. Kui mitte, püüad seda välja uurida infoleti töötajalt. Kui ei önnesti, könnidakassasse tagasi trügid inimeseni ja vaatad/küsid üle tema nime.
6. meenutad, mis sul öelda oli. Ahjaa, empaatia ülesnäitamine piimapakki läbi lüües…. Paned kirja. Kannatad endiselt ära köik kaaskodanikud, kelle kannatus on ehk eestlaslikult pikk… vähemasti nii sa loodad.
7. sisestad täidetud ankeedi kusagile (ilmselt on selleks kohaks infolett?).

Vabandan, kui see kirjeldus oli ebatäpne, ma pole seda teglikult läbi teinud. Sest ma kardan pastakat küsida, järjekorras seisvaid inimesi häirida, infoletti minna jne. Aga mul on natuke kahju Selveri kassapidajatest – on alust kahtlustada, et sellise keerulise skeemiga hoitakse kusagilt kokku küll nupupultide raha, aga saadakse olulselt vähem ja ebatäpse tagasiside…

Toidublogimist alga? Sest nüüd on nii, et ei saa jätta siia üles mörkimata ühte retsepti. Muidu läheb lihtsalt meelest ja peab iga kord uuesti leiutama. Brita kook. Lihtsalt lust, mis lihtne asi on välja möeldud!
Põhi:
150 g võid (olgu krralik – Saaremaa oma; toasoe, pehm, aga mitte vedel)
125 g suhkrut (mul on nüüd teist korda olnud rafineerimata roosuhkur. Suureteraline selline ja tume. Jääb natuke teistmoodi, aga ütlemata mönus, selle juurde jään)
3 munakollast
110 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
Vöi+suhkur vahtu; juurde piim ja jahu koos küpsetuspulbriga. Juurde ühekaupa vahustades munakollased. Ahjuplaadile (mitte väga öhuke kiht. pigem selline paksem)
Kate:
3 munavalget (külmad; ma panen nad kohe külmkappi, kui olen kollased välja vötnud)
170 g suhkrut (ikka sama roosuhkur)
1 tl vanillisuhkrut (pole essentsiaalne..)
mandlilaaste (no suvaline kogus)
Munavalged tugevasse vahtu, juurde niredena suhkur. Pöhja otsa ahjuplaadile, mandlilaastud peale, u 175 kraadi juurde ahju.
Täidis:
4 dl vahukoort (olgu külm!)
2 sl suhkrut (vt varasemad suhkrumärkused)
vaarikaid (see on klassika? ma kogemata eelmisel korral olin sunnitud kasutama külmutatud maasikaid – ja no selle juurde jään, jube hea…)
kui on soov kaunistada, siis tuhksuhkruga sobib, marjad ka.
Koor ja suhkur vahtu, jahtunud koogi peale, otsa/sisse maasikad, teine pool pöhjast köige tippu.

 

Köik on nii värske: kala, juurikad, söbrad ja silmavaade

Standard

Olgu siinkohal (kirjeldamatu häbiga) tunnistatud, et allakirjutanu lektüürist on seni välja jäänud tippteos ‘Söda ja rahu’. No eks ma olen sellele vöimalust andnud küll, aga edutult – sädet meie vahel ei tekkkinud (heh, säde raamatu ja lugeja vahel vöiks ju olla hukatuslik….KUI nüüd kalambuuritseda). Nüüd, körges vanuses, vötsin siis ette ja ni ütlemata hea on. Hea, et vötsin, sest sellist mitmetasandilist lugemiselamust ei ole ammu olnud. Samas hea, et vötsin just nüüd, sest kuldsel gümnaasiumiajal ei oleks loetul olnud suurt millegiga haakuda. No kui me vaatame asju nii, et igasugused teadmised on meie ajus kui väikesed konksudega varustatud astlakesed – ja iga uus asi seda huvitavam ja/vöi tulemuslikum, mida rohkemate konkusude otsa see suudab end riputada, siis on könealuse teose nautimiseks hea omada mingisugust eelkujutlust Venemaast, kultuurist, 19. (ja mönest varasemast) sajandist, Euroopast, ajaloost, Eestist, sõjandusest, Tolstoist jne jne. Mina olen lihtne inimene ja peaksin loomulikult oma vähese erudeerituse töttu silmi peast häbenema – aga kahtlemata on situatsioon hetkel parem ja baas laiahaardelisem kui näiteks teismelisena. Väga huvitav on. Kahju, et kohe läbi saab – viimaseid lehekülgi hoian nö ‘varuks’.

No ja kuigi siin pealtnäha seost ei ole, siis juhtumisi vaadatud etendus suurendas seda baasi veelgi. Ja vastupidi, etenduse tegelikuks nautimiseks viimase väikese vötme andiski ehk käsilolev kirjandusteos…. Kui pönev.

Ja head uut kuud. Kuuldavasti olla kaua (Venemaal igatahes) peetud uue aasta algusesks just esimest märtsi.