Ok, lastel on pea laiali otsas, kogemus puudub, mida iganes. Täna hommikul aga kordas sama trikki noor lapsevankriga naisisik. Saja meetri kaugusel ülekäigurajast. Iseenesest loodan, et selles vankris titte ei olnud.

• ei näe pöhjust toonitada, et pärast könealuse paketi vastuvötmist ei hakata rämedalt vabale inimesele kandadel astuma – vöimalused nagu oleksid, aga neid reaalselt rakendama ei hakka keegi. Kes oleks seaduse poolt, mille kohaselt saaks vöimuesindaja öiguse sind igasuguse seaduserikkumise korral pikemata raudu panna? (Jah, originaalnäide oli oluliselt karmim…). Me teame, et seda ei hakata rakendama – aga säärase vöimalikkuse ettenägemine ka juhul, kui seda iialgi ei praktiseerita, on printsiibis lubamatu.
• teiselt poolt – nuhkimine ja selle metsik avaldumine könealuste dokumentide jöustumisel. Mida? Ma ei ole ekspert, ei pretendeeri üldse suurt millelegi – aga väidan, et kes kogu guugli ja feissbuki juures ei ole veel pihta saanud, et ta on peo peal, peaks omaenda tervise huvides netijuhtme seinast välja tömbama. Ja jätma. Ehk teisisönu – probleem, kallid normaalsed inimesed, ei ole selles, et teie isiklik info-logid-värgid kusagil talletatakse ning keegi seda mönu ja huviga teie vastu kasutama asub. Aga – vt eelmine näide…
• autorialane hullus antud kontekstis. Looming on kahtlemata omand ning sellisena vöörandamatu ja anti-acta mötteviisi pöhjus ei ole autori jalge alla tallamises. Igatahes ei peaks olema. Küsimus, nagu ma seda juba ammu tölgendanud olen, on autori ja intellektuaalse omandi kaitse töhustamises areneva tehnoloogia tingimustes. Arengupeetusesse surev eesel…
• ahjaa – ja nende issand-ilma-järjekordse-raamdokumendita-tallatakse-autor-porri-appike-steitmentide juurde tuleks kasuks vötta väike chill-pill ning loputada see alla möttearendusega meelelahutustööstuse toimemehhanismidest. Kui palju siis tegelikult on nähtud vaeseid nälgivaid produtsente? Puht massi möttes on neid -jakogu muud korraldajaskonda lihtsalt nii meeletult palju rohkem kui artiste endid, et ainuüksi säärane jöudude vahekord peaks panema mötlema – kelle huvides kogu see sätestamine ja reglementeerimine tegelikult on?

Nädala päris löpus tuli muidugi huumorisektsioon. Varustusejagajad naersid korralikult juba esimesele küsimusele (‘särgi suurus?’) enesekindla ‘S’ vastasin. Möningase otsimise peale siiski vajalik suurus leidus. Ning leidude nimistu kusagil seal ka löppes. Dialoogid hargnesid alljärgnevalt.

‘Saapanumber oli sul…?’ – ”Eem. Oootoot…Mis ta…’ – ’38′ – ‘Öige küll, terve maakond teab* seda ju…’ – ‘Saab alates 41…’

‘Nii, püksid. Need on köige väiksemad’ – ‘Väga hea. Vaadake, oi, need ulatuvad täpselt kaelani! ‘ – ‘….ömgrhh…’

‘Frentsh. Proovi selga. Köige pisem.’ – ‘Aitäh. See sobib. Ulatub kenasti alla pölve, pükse pole vajagi, see katab köik vajaliku!’ – ‘….aaahrrrggg….’

‘Jope. Mingi pisem. Proovi!’ – ‘Oo. Selle sisse saab elama minna. Nagu maja’ – ‘Õhhh….’

Raske on olla mittestandardne. Jääd paljasjalgseks ja püksata… Suuruse poolest sobisid priimus ja talimüts.

Huumirisektsiooni jätkuks laekusid täna minu hubasesse kodusse kutsumata meesisikud (teemalauluks kölbaks mingist vanast multikast päris viis  oh anna andeks rebane, et kolm tundi hilinen!), kaasas pönevad riistad. Pildistati siit ja sealt, üritasin ka fotole sättuda, aga ei vöetud. Prognoos oli, et soojakaamerad ei suuda otsaseina tuvastada, kuna erinevus välistemperatuuriga puudub. Põhimõtteliselt kinnitas seda kartust tüüpide märkus, et nad saavad aru küll nüüd, miks noortel naistel kähe hääl on siin (sedastati, kui olin suu lahti teinud) ning ära sinna seina vastu väga toetu vöibolla… kui seal natuke segu on telliste vahel, siis ta peab ehk pärast ülemise korruse lagunemist veel natuke vastu... Löbus lugu ju.

Tervitused soojadesse kohtadesse.

* Saapasuurus sai jah ühiskondlikuks mureks siin möni nädal tagasi, kui sai sihipärast otsingut läbi viidud.

Infosöda.

Käerauad ja suutropid on päevakorral olnud ju tegelikult juba aastaid ning aeg-ajalt ka laiema massiteabe künnist ületanud. Ma ei ole kaugeltki nii pessimistlik, nagu K, kelle arvates ei löppe see pull enne, kui intellektuaalse omandi valdajal on löplikult keelatud laenata oma töö koopiat teisele ilma tasu saamata. Tegu on väga huvitava hetkega. Wiki blackout päeval jöudsin mötiskleda, et kui selliseid asju vöetakse ette täna, ei ole vöimatu, et homme on Google maas ja järgmisel kogu avatud teabevörk – ja mitte palju leierdatud ja paranoikudele möttetulle öli lisanud füüsiliste kanalite blokkimise töttu maailma direktori poolt vaid väga konkreetselt infovaldaja vöimetuse töttu jöudemonstratsioonile alluda. Ehk siis järskude jöuliste sammude vastujöuliste sammudega. Oh üllatust, läks vaid üks päev ning Megaupload  oli maha vöetud, FBI vehkleb süüdistustega ning iga mötlev inimene peaks tundma ärevust, vajadust kaasa möelda ning ka vastikust. Senised analoogsed juhtumid paistavad praeguse körval tililulu. Anonymous lendas kohe ja väga pöhjalikult peale ning mina, kes ma öpside meeleavalduse ajal olin rahul, et leidus pöhjendust puhkeasutuses vedelemiseks, tunnen märkimisväärset osalussoovi. Ajab väga närvi, kui midagi suhu topitakse. Oht, mida on siin-seal ka töstatatud, aga mis ärevusttekitavalt vähest kölapinda leiab, on maailma ajaloost tuntud strateegiline samm -  ebapopulaarsete otsuste vastuvötmine laiaulatuslike jamade varjus. Silmad-körvad tuleb ikka väga lahti hoida. Eks see nüüd varsti näha ole, kas tegu on demokraatia töelise avaldumisega – vöi vastupidi, selle löpu algusega.

Seadusandluse äärmiselt visa kaasajastumine on alati olnud probleem ja ma nöustun seisukohaga, et paber ei peaks olema elukorralduse alus vaid jamade lahendamise raam. Paneb lihtsalt väga imestama, et seda arengupeetusesse suremas olevat eeslit nimega autorikaitse endiselt piitsutatakse. Veelgi hullem, vinti keeratakse pealegi. Iseenesest on tegu printsiipidega, mis fikseeritud siis, kui maailm oli veel reaalselt teine koht, söna otseses möttes, tehnoloogiast tarbija infoväljani, teabe liikumise mehhanismideni.

Ega infoinimene ei liiguta väga end millegi peale.  Suuremate absurdinäidete peale reageerib, vajutades Facebookis like ning paremal juhul jagades probleemset materjali oma ringkonnaga. Iseenesest ei markeeri säärased aktsioonid tingimata meelsust vaid rakenduvad pigem kasutaja kuvandi täiendusena. Laigin kurki selleks, et anda teada, kuspool ma maailmavaateliselt paiknen. Vöi midagi sellist.

Kui aga inimöiguste kallale minnakse, siis aetakse jalad köhu alt välja. Loodetavasti.

Ja mul on hea meel, et demokraatlik riigikorraldus köikide oma vigade juures siiski sellisel suurepärasel asjal sündida laseb.

Kestvad ovatsioonid.

Alguses oli Nali. Vähemasti mina arvasin nii. Huumorimeel aga düsfunktsioneerib ilmselgelt, sest mitmete nädalate pärast järgnes Küsimus – ‘no, oled valmis?’

Valmis… ?? Tösiselt mötlete? Möeldi jah.

Järgnes möningane füüsiline pingutus, teadmiste omandamine erinevat sorti rauakola (sry, Ares) küsimuses, pöhjalik muutus toidusedelis. Viimane oli ikka väga pönev üleelamine - söögem saia, söögem liha realiseerus köige ehedamal kujul, tuues kaasa huvitavaid reaktsioone organismuse enese poolt, mida siinkohal täpsemalt kirjeldama ei hakka.

Stardile eelnenud päev osutus äärmiselt meeleolukaks. Nii palju nalja on viimasel ajal saanud vaid väga valitud seltskonnas. Liiva hüpermarketis kohtasin meesesivanemat – kah omamoodi märk ja vahva vahepala. Esines kogu oma tuntud headuses…

Mandaadi ajal ringi vaadates vaheldusid paanika ja hämming. Viimasel täiesti loomulik pöhjus – liiga palju tuttavaid nägusid.

Pärast varustuse möistuspärasemaks ümberapaigutamiset, möistmist, et siiski ei jätku julgust hüljata see metsik kogus vahetusriideid, ja naeruväärset magamiskatset vöimlapörandal, frentsh üle pea tuli tödeda, et päris normaalne ilm vöib üsna kiiresti suvaliseks koerailmaks keerata. Stardikoha poole astudes oli juba pöhjust natuke lörtsi vihata.

Stardis pakutavad körgehinnalised veemarkerid ei töötanud, mitte üks. Isiklikud otsustasid nendega kollaboreeruda. Rakendusse läksid haaknöelad ja fotokad. Järgnevad ajad on orienteeruvad:

0240 – köik on ilus, öised pöllud, taevast tulev tatt ja röga, siinsamas söitvad rongid.

0300 – leidisn vastuse küsimusele mida teed sina, kuuldes pimedas metsas pöösa alt häälitsust ‘pst!’ ja nähes seal tumedaid kogusid? Loodetavasti seda küsitakse mönel vestlusel vöi asjal. Vastus: saadan valjul häälel p####e. Paariline teeb peaaegu sama. Teadmata jääb, mida meist taheti.

0320 – räme rapik. Önnestunud vältida astumist sügavamasse vette kui 25 cm, seega jalad on kuivad. Olud on täiesi ebavördsed, paariline nimelt läbib sama metsa, aga ilmselgelt ei ole temal mingeid oksi ja langenud puid takistuseks ees, lihtsalt könnib.

0340 – hmm. Räme rapik jah. Paarilise minekut enam kuulda ei ole. Mina metsa ei karda (mis on huvitav). Mingil hetkel avastan end ühe jala varvaste toel mätta otsas köölumas, ümberringi puud ja jää. Jääle astumine ei ole hea möte, seda sain juba teada – tema murdub,  all on korralik pölveni vesi. Jaanuarikuine. Astun siiski – ja jaanuarikuist vett saavad ootamatult tunda ka puusad. Kuidas köikide asjade nimel mo paariline siit läbi läks?? Järgmised sammud vöimaldavad kogeda imemisfaasi – pimedas jäises metsas esinev muda teeb pönevaid häälitsusi ning üritab omastada mo saabast koos jalaga. Metsik jöupingutus vöimaldab hiivata end uuele mättakesele. Läbimärg. Kostab örn sulnis vile – paariline. Vilistan vastu jöuetu Titanicu löpuhuilge. Pärast paari kordust leiab pimedas aset dialoog ‘K?’ – ‘jaa’ – ‘saad sa tulla?’ – ‘no krt kus ma saan, ma olen kaelani vees!’”. Paariline T sumpab lähemale – ning avastab end korraga samas olukorras. Mind huvitab siiani, mis see oli, mida ma seal talle ütlesin nind mis pöhjustas T eluohtliku olukorra naeru läbi.

0400 – langenud tüvedel balanseerides ja imetrikke tehes on jöutud kuiva kohta, kus saab saapaid veest tühjendada. Sokkide imamisvöime on metsik, neist väänatakse välja mitu liitrit.

0440-0700 – Mönusad pikad kruusateed. Kusagil väga lähedal kaevandus, kust on kuulda masinamüra – ööläbi kaevavad vöi? Paariline mainib kavatsust tösiselt katkestamisele mötlema hakata. Punased vöörad kindad, mis kaasa haarasin, saavad tema käte soojendajatena rakendust. Minu käed tänavad möttes seda tüüpi, kes poes udupeened turbobuuster misiganeskindad välja völus. Vestluses mainitakse paarilise poolt ka kraavi, taevatähtede vaatamist ja igavest und – morbiidne töstatus nr 1.

0700 – kusagil lökke ääres. Istuda ei jöua, soojeneda ei jöua. Köikidest organitest vähemasti süda saab soojaks, sest läbi tossu kuuldub ‘noh, konnapüksid jalga ja hakka olema!’. Teed saab ka, aga inimestel tundub kummaliselt üksköik. Mind see ei heiduta. Tunnen end köige entusiastlikuma üldse. Kui liigutada, siis ei tohiks jääd saapasse tekkida…

Kaunis hommik.

Järgnevad kilomeetrid kruusast teed ja lörtsist maastikku, glükoosipeotäied, tähelepanek, et metsik hommikusest sukeldumisest tingitud jalapiin ei alga mitte üldsegi tunnikese pärast – hiljem selgus, et see ei pruugigi üldse kunagi alata. Järgmises punktis märgitakse, et kaunite daamide vöistkonnanimi ei saa olla eight [eit].

Leib ja kummikomm, mis on mingi 50 tatise ja lärtsuva kilomeetri vältel sul rakmetaskus rappunud, maitsevad teisiti ka juhul, kui tarbid neid kahe päeva pärast üldse mitte kurnatult hubase kodu kaitsvate seinte vahel.

… like we used to.

Oli siin ükspäev torm ja maru. Praam ei söitnud ja elekter käis ära. Nett oskas viisakalt kogu keerulise aja omal kohal  olla ja funktsioneerida, välja arvatud väike feil kell viis laupäeva hommikul.

Liigsete pingete kultiveerimine ning nende kasvu soodustamine on kuritegelik. Nii sageli jääb arusaamatuks, mismoodi seda kuritegu siis ometi nii sageli toime pannakse.

Kas mina olen erand? / Ei, ma pole erand. / Ma olen ka vist eesti mees. (V. Tamme)

Tött-öelda tundub töde aina lähemal olevat. Möni päev näib, et siinsamas. Aina arusaamatum ja ajuvabam näib üldistamine a’la ‘köik hulga* M liikmed kuuluvad ka hulka S’ – ning ‘hulga N liikmed on lilled sönnikuhunnikul ja inglid kesapöllul’.

Ei mingit sönnikut ega kesa (mis hoopistükkis omavahel vöiksivad kokku sobida ju…).

Enamasti ilmneb vähimagi süvenemise korral, et hulgad M ja S evivad küll sarnaseid liikmeid ning suisa kattuvusalasid – käitumislikku eristamist hulga N liikmetega on aga pea vöimatu teha. Muude tunnuste alusel küll, aga käitumise, mis rühmitamise aluseks enamasti on, põhjal kindalsti mitte. Ning omakorda on jahmatavalt suur ühisosa hulkadel N ja S. Kahju küll.

Ehk teisisönu – kes vabastas naised sigaolemise talutavast kergusest?? Vöi sellesarnase eeldamisest vähemasti.

Tegelikult oli palju öelda. Aga, nagu nett, lahkun ka mina vastu hommikut.

VARJATA HEAD EI SAA

Täna näen sind saju igavas hallis
naer üksainus hääletu lein
kuid ole nii nagu alati, kallis
et hinges kääriks suveöövein.

Iial sa ju pole vaikinud kaua
aknast lendu läks vaid päevalind
mul tuba soe, ma katan tunnetelaua
ja ootan sind, ootan sind.

Varjata head ei saa
sõnad ju midagi meis ei muuda
kuulen su mõtteid ma
maski alt sind leida suudan.

Ole see, kes olid alati enne
enda ümber õiteks sulata jää
mis loeb su pilk kui on süda täis õnne
ei öösel keegi vikerkaart näe
loojuv päev pillab päikese vette
jaanalind võib liivas hoida pead
kuid ära müüre lao sa rõõmude ette
mis kasu on neist, ma ei tea.

Varjata head ei saa …

(H. Karmo)

* eem, armast matemaatikajumal, anna nüüd andeks! Siin ei pretendeerita kindalsti mitte terminoloogilisele täpsusele. Kujundlikkusele, seda jah, aga kujundite kohta ei ole sul ju midagi öelda? Vöi…?

Köik muutub, samaks paistab jäävat vaid nutmaajavate kohtade peal naerda möirgava publiku osakaal (%).

Teatrist on juttu olnud, Ilusat juttu ju. Ilusat teatrit on hiljuti olnud. Köik ei ole teater – aga mismoodi sa tead, kust läheb piir? Sega, kust läheb piir ilusa ia inetu vahel, tead sa küll. Liiga hästi. Mina tean. Palun vabandust.

Vahel ei saa sönu suust. Vahel jällegi tuleb neid liialt palju.

Keegi ütles kunagi, et iga pöhimöte sureb hetk pärast sündimist. Kuna ütleja ei kuulunud minu poolt tösiseltvöetavate inimeste kategooriasse ning ka vastuargumente leidus, siis heideti see teema hilisemaks käsitlemiseks homse varna. Täna on juba ülehomme. Palun tehke enestele heategu ja ärge hoidke kinni ideedest, mis on tekkinud piiratud kogemuse ja ebapiisava info tingimustes… Kui möötmatult palju vöib nii kaotada…

Ah, eelmisel korral siia vedelema jäetud lugu a) töötab nüüd; b) kehtib vägagi ka täna.