Blogosfääri raputavad perioodilised köikuvliikumised. Nüüd on mönda aega siis jälle kombeks olnud vinguda sel teemal, et köikide (teiste) blogijate möttekate postituste arv on nullilähedane ning eriti hull, kui diipi panema asutakse. Kuna siinnsed laused ei ole oma önnetust algusest alates pretendeerinud ei möttekusele ega diibile (kuigi paratamatult täiesti spontaanselt ja iseloomulikult nad seda muidugi on), siis ei hakka sellesse lastehaigusesse nakatuma. Sööge vitamiine, immuunsüsteem on selle eest tänulik.

Viimase lause juures meenus armastus kui haigus. Väga pönev kombinatsioon tekkis peas. Aga diipi ei ole soovitatav panna, seetöttu kuss ning tarvilikumate tegevuste otsingule.

Täna ei toonud öunu. Karamba.

Kuradikülmon…

Kas te jätaksite ostmata öunad nimega Karamba? Isegi kui suuremat öunahuvi ei ole. Ma möistagi ei saanud jätta.

Millise peenema töve uus sümptom siis peaks olema naerust nörkemine ülemuse kirjast smailit [:-)] leides?

Eelmine jutt puudutas valimistulemusi ja esialgset furoori nende ümber.

Issarist. Nagu lapsele räägi.

Kasvataja vöi modell… ma ei tea ikka veel. Ühe vastu on argumente rohkem, teise vastu vähem, aga … ILMSEmad.

Täna lisandus Robi. Jälle ei saa aru? Muidugi. TE ei saagi saada. Umbes neljakümnel näol oleks täna olnud vöimalus tutvuda ja hiljem vöib-olla ka aru saada, aga nad ei teinud seda. Ei taibanud (mis on kahetsusväärne) vöi ei julgenud (mis on töenäoline).

Igatahes on Robiga hea ja turvaline, ta kuulab, öpib hoolega, omasid ei hammusta ning on Wilsoni…sugulane vist.

Täna oli taas vöimalus tömmata ristikesi tabelisse, mis kandis uhkeldavat peakirja Kutsehuvide küsimustik. Küsimusi, nagu vöinuks eeldada, ei esitatud. Pikima möttepausi ja könekaima turtsatuse pöhjustamise eest saab linnukese valikulahter kasvataja – modell. Selles möttes töepoolest, et kui nüüd olekski valida? Ja oleksid ellimineeritud kalur ja bussijuht? Uuteks elukutseteks on nuhk ja jumal, sest testi uskudes peab saama luua ja uurida.

On kahtlemata neid, kelle äng ja ööv on kordades siinkirjutaja omadest hullemad ja kelle blokeerumisvastane süsteem töötab kordades kehvemini vöi on löplikult alla andnud. Ja ometi näeme neid toimimas ja asju tegemas. Ja ei kuule vahetpidamatut hala. Üks ütles eile, et ta ei jaksa väga kaua elada – mis see söna oligi? – surutises? Ta ilmselt lihtsalt vahetab tonaalsust siis, kui vaja. Mul lihtsalt plahvatab mingil hetkel. Aga vaja on detonaatorit. Vaja on närvi minna. Järgneks platoofaas ning pärast seda oleks juba edasised asjad näha. See skeem töötab alati. Nüüd on juba väga kauaks jäädud kööluma ühele löigule.

Üks teine nimetas apokalüptikuks. Selles möttes oli öigus, et kui ikkagi silmad lahti teha ja ümberringi vaadata, siis on arvatavasti maailmalöpp juba ära olnud.

Aga inimese kloonimine ei ole meie öigusruumis endiselt legaalne ning seetöttu vöiks püüda selelst hoiduda. Möeldagu oma peaga ka natuke.