Inglid vöivad Tiimarist tiivad osta. 19.90 paar.

Köigel on töepoolest pöhjus – millegipärast unustatakse aga, et igal asjal on ka tagajärg. Liblika tiivalöök kusagil on kauge ja üldine teema, siin on jutt palju selgem.

Mida teha kui pimedal körvaltänaval kallale tungitakse? Evolutsioon on selleks puhuks jätnud üsna kesise valiku pögenemise ja rünnaku vahel, mölemad peaks hea soorituse korral tagama ellujäämise.  Valik on lihtne, sa kas annad tüübile tutaka ja siis söltub juba sinust, kas ta enam iialgi tänaval inimesi tülitab, vöi valid teise, töenäoliselt palju jalgu nöudva variandi. Arvatavasti lähtub valik adrenaliinitaluvuse, testosterooni ja millegi veel koosmöjudest ning on suuresti prognoosimatu. Ja au psühholoogiateadusele, see skeem on universaalne. Pögened vöi ründad. Blokk vöi plöksimine. Teise pöse keeramise kontseptsioon, mida pakub välja kristlik traditsioon, jääb tegelikult kaugeks. Kuni sa muidugi ei mötesta seda lahti kaugemal kui pimedal körvaltänaval. Andestamine, leppimine.

Nii käib, köik on lihtne ja selge. Uuel ja rängemal tasandil tekib aga uusi küsimusi. Mis saab, kui lahtise käega vastu nägu lajatab keegi, kes on lähedal? Omasid ei hammustata – aga mis siis, kui nii tegelikult ikkagi juhtub? Ma ei pea siin silmas mingit kui armastus teeb haiget vöi kui ma saan mehe/naise käest öhtuti kolakat- teemat. Vahet tegelikult ei ole, vastu vahtimist saada on väga ränk. Tegelikult on hoop  ilmselt seda rängem, mida ootamatuma käe poolt seda saadakse. Ja mida vähem füüsiline see on. Märgitud rünnaku-vs-pögenemine-printsiip vöib sel juhul minna ja endale midagi tegemist leida, sest rakendust tal ei ole. Ei tohiks olla. Põgenemine ei anna midagi, sest kogu valu toimunust järgneb alati ja köikjale. Vastik värdjas vari. Vastu plöksida, pöhjendusi ja vabandusi tuua oleks arvatavasti vöimalik ja mönel juhul efektne – aga samuti tulemuseta. Vastik värdjas vari. Vöimalik, et kui valu ära kannatada, avanevad hoopis uued avarused ning saab segeks, miks üldse kannatama pidi. Vöimalik, et kannatamine eesmärgiga saada SELGUST teeb köik talutavaks.

Üks halb bassikäik ei tee kogu lugu halvaks, vastuvöetamatu näitleja vöi süzheeliin raamatut kirjanduslikuks faux pa-ks. Häälejamad absoluutselt iga finaalilaulu ajal ei toonud Otile kaasa eluaegset esinemiskeeldu, vastupidi. Tervik vöib endiselt olla kunstiliselt körgel tasandil – aga need vead vöivad muuta asja enese vastuvöetamatuks. Nii hulluks, et selle eest tuleb pögeneda, seda tuleb ignoreerida ning hoolega väljaspool oma elu hoida.

Vöimalik ju ka, et lahtise käega ja väga valusalt antud hoobi eesmärk on tuua sind kahe jalaga maa peale, teha öhk puhtaks ja mötlemine taas selgeks, vöimalik, et läbi selle valu antakse edasi hoopis muret. Ja hoolimist. Ja armastust. See töötab?

Ja peabki olema mitte ainult  rahul vaid õnnelik. Kui on, kes lahtise käega lajatab.

Löpuks ometi on alanud hoogne marss terve möistuse vöidu suunas. Teeb röömu. Esimesed märgid ilmnesid täna. Tark inimene öpib teatavasti teiste vigadest ja arengu vöti on kogemusele toetumine. Vöi midagi säärast. Igal juhul on Kuressaares otsistud välja aastatepikkuse vaatluse tulemused ning jöutud järeldusele et lumel on kalduvus ühel vesisel hetkel ära sulada. Ise. Ja öelge üks pöhjus, miks kasutada ohtralt maksumaksja raha ja muud ressurssi millegi lükkamisele, mis varsti nagunii ise ära läheb?  Eksole. Ainult aja küsimus. Vöi oli see hoopis see, et pole mötet lahti lükata, sest nagunii sajab kogu aeg juurde. Loogilised möttekäigud mölemad. Mul endal tuli küll selle körval hinge väike hirm enda kui maksumaksja töölejöudmisvöimaluste osas, sest no kui ikka hang on konkreetselt kaelani, siis varitseb teekonnal palju erinevaid ohte. Lootusetu lumemöllus eksimise variant oli täna hommikul vägagi päevakorral, muud ka (söitke korra silmad kinni ja tehke need mingil hetkel poollahti ja nähke siis ohutuledega politseiautot otse keset teie trajektoori seismas). Öhtupoole önnestus ära näha nullnähtavuse (lumetorm, noh, töesti) ja olematute teeolude (sest no teed lihtsalt ei OLE) juures 500 km/h möödasöite sooritavad  suitsiidiklubi autod ja peaaegu samal ajal ka ühe säärase käest ära minek. Lappama. Vöi kuhu. Väga pönev vaatepilt oli, löpplahendus positiivne, st sai teele jäädud.

Arvestades seda, et lumi on tegelikult vee tahkem olek, järeldan, et Salvador on tänasest vesiratas.

Eile tuli väga väike lapsinimene, naissoost, blokeeris mul sisuliselt tee, pani käed puusa ja arenes järgmine dialoog:

Laps: Kas sina oled see K. P.?

Mina: Paistab küll nii, jaa.

L: Mo ema ütles, et me oleme sugulased!

M: …? Ah?

Edasi sai välja selgitatud selgitatud möningad detailid nimede ja asjade osas. Selgus, et kauge sugulus töepoolest on. Hmh. Mida rohkem ma mötlen, seda kenam see asi mulle tundub. Konkreetne värk. Kuigi esimese hooga paistis lähenemine nii karm, et oleks üksköik kelle oma sugulaseks tunnistanud.

Teie, kes te siin kirjutate sellise hooga, et paberil ja pliiatsil jääb üle tänada, et nende aeg möödas on. Kui sageli teil täiesti üle viskab ja mitu korda olete tundnud oksemassiivi kurku kerkimas pärast esimese kümne rea vormistamist? Vöi juba viie? Mis te teete, kui väga ilusast ja igati jagamisväärsest möttekäigust jääb kirjapaneku käigus järele mingi hambutu mögin? Köige enam huvitab, mis asi sunnib teid seda köike siiski postitama (igal pool peaksid ju olema need avalda vm nupud) ja kohe seejärel ilkuma köikide teiste silmapuutuvate kirjatükkide kallal, mille süüks enamasti panete liigse diibi panemine. Misjuures lubatagu veel pärida, kes vöi mis on diip ja kuidas tuvastada tema panemist?

Mo jaoks ei teki iialgi seda arusaamise probleemi, millest siin on korduvalt juttu olnud. Miks, seda te teate. Samamoodi vöite ise valida mingi pöneva koha, kuhu toppida see diibipanemise-hirm. Mind ei huvita see. Kes te olete, et kellegi teise mötteavalduse kohta midagi öelda, nägu vingu tömmata ja igiseda?

Loodetavasti ei tundnud praegu end puudutatuna need, kelle suunas siin tatti ei pritsita. Teie teate. Ma loodan. Nii kaugel ja siiski nii lähedal kehtib täiel määral ka nüüd.

Üks lugu rääkis kuningast, kes palus enesele valmistada parimat ja teinekord vastikuimat rooga maailmas. Vöitis (ja jäi ellu) kokk, kes mölemaks puhuks valmistas keelt. Argumenteeritult, sest keel vöimaldab vajaduse korral köike. Ja ma ei hakka seda täpsustama mitte kartusest kalduda vasakule vaid pöhjusel, et siin vöiksid küll köik nüüd suuta ise edasi möelda. Piiranguid ei ole. Ja keele kasutamist ei peaks kartma.

Keel on meile vöimaldanud ka väljendid tuline jutt südame all ja silme eest mustaks. Nii lähedalt lähevad vahel möned asjad läbi. Ja keel ei ole ainult limpsimiseks. On vaja kasutada, seni kuni saab. Enne, kui inimesed vöi ajad otsa saavad. Kui oluline jääb ütlemata, vöib varsti olla igaveseks hilja. Keegi ei küsi, kas sa tahtsid veel midagi lisada. Kui küsikski, ei pruugiks olla enam kuulajat. Ühtki suppi ei sööda nii kuumalt, kui keedetakse – aga köik köned tuleb pidada selle hingevalu vöi röömu inertsist, milles nad eostatakse. Kas keegi küsib kunagi, kuidas könepidaja ennast tundis? Kuidas aplodeerivale publikule kummardav näitleja ennast TEGELIKULT tunneb?

Oleme kartlikud linnud

ainsamaiks sulgedeiks meile

on meie laul

D. Vaarandi

Head sönad tuleb ära öelda, suu ei ole ainult joomiseks. Ka siis, kui ei tea, mis pärast ütlemist edasi saab. Ka siis, kui pärast on valus. Ütlemata jätmise valu oleks ühel päeval palju, palju suurem.

Eile ühes kohas öeldi mo kohta rockilikult reageeriv. Öeldi muidki asju, aga see eristus kohe. No mis. Rock nagu rock´n roll vöi nagu Rock? ja kui ma pean edasi mötlema hakkama: kuidas see Rock siis öieti reageerib? Pärast loksutamist pritsib täis?

Oli juba juttu, et möningad poolikud mötted on päevavalgele ilmunud. Rüperaali sügavustest, raamatute vahelt… Lugemine on kena asi. Vahel maksab asju ka uuesti lugeda, see vöimaldab taasavastada vanu tähelepanekuid. Muidugi, kui on kombeks tähelepanekuid kuidagi fikseerida. Ja selliste jälleleitud mötete üks toime on reaalsustaju taastamine. Enesevaatlus arengute tuvastamise möttes saab lahenduse. Harilikult tuleb vaatlemiseks leida taustsüsteem ja selle ühtimine vaatleja isikuga ei tee asju lihtsamaks. Maamärgid peavad olema. Ajas muutuv mina suudab produtseerida lauseid, millega hiljem tutvudes on üllatus möningatel juhtudel suur. Järeldan, et toimunud on mingit laadi muudatused. Progress.

Kui sa saad keset öhtut sönumi küsimusega, kas soovikisd teada oma täpset surmapäeva, siis mida sa vastad? Vöi mida sa mötled?

Ühelt poolt on hiljuti käinud läbi möte, et pärast graafiku ilmsikstulemist on parim enne paratamatult möödas ja algab vaikne suremine koos paanilise asjade tegemise vajadusega. Kas nende asjade ja tegemiste juures on kellelgi alust meilt oodata mingit laadi käitumist, enesega arvestamist? Kellel ja miks?

Kas see köik, see aeglane suremine oleks samapalju väärt kui suvalisel eluhetkel ilma igasuguse suremissurveta tehtud asjad? Vist  siiski naudime lonksu rohkem, kui on teada, et lisa ei ole tulemas. TEadmine löplikkusest anna lisaväärtuse tehtule, mis muudel juhtudel liigituks lihtsalt ja arusaadavalt elupöletamiseks, hulluseks vöi piirituks naudingutaotluseks. Kirjutamata kokkuleppe töttu peavad köik teod olema kooskölas, peeterpaanid otsigu enesele kohta eeltoodud määratlustes.

Kas elu enesega kaasneb a priori ka vastutus kaasinimeste ees? Kui ei ja see on vaid sotsiaalne aspekt, siis kas suhete loomise vabaduse ja vöimalusega saadav kohustus ongi elu löpuni neid suhteid hoida? Kuni surm meid lahutab – ja mitte sekunditki varem ei saa me iseeneste omaks koos öigusega käsutada oma pärisosa ainuisikuliselt.

Ja köige olulisem: kelle ees ikkagi tuleb vastust anda? Kellel on öigus oodata enesega arvestamist, kas ainult neil, kes on pidanud meiega arvestama? Miks? Kas kodulaen ei olegi köige tugevam  side, kas sönal löplik on veel mingi ülivorm ja kas see käib inimsuhete kestvuse kohta?

Aruandekohuslus on köigil. Auditiöigust ei ole, bilansivöimet ka mitte.

Roosal värvil on väga uus tähendus igatahes. Roosa plastikust kaart on nii kena tehtud, et peaks tunduma usutav ka Eesti politseile.

Söidan esialgu nagu noor jumal. Tuled lülitasin sisse kolm kilomeetrit pärast starti, ja kaunid rohelised lehed (öigemini nende puudumine) meenusid alles Orissaare konstaablimajast möödumisel – aga asi seegi. A.-le teadmiseks: pidevjoon ON püha. Täna sattus üks siiski ka rataste alt läbi. Kavatsen mönda aega häbinäoga liikuda. Aa, samale aadressile veel selline märkus: kohe, kui mingi asi mo ainuosalusel söitma hakkab (ehk siis kui Auto24-st välja kolin…pöhjusega), vötan suuna sinu poole. Paratamatult ja viivitamatult. Sinna läheb veidi aega ja vb ohvreid, aga oldagu valmis.

Issandjumal, jaa, jaa, juba kuulen vingu ja kiunu et midagi ei saa aru! Kas ma pean selle siis ikkagi VÄLJA ütlema, jumalküll? Jah, reedel anti löpuks kätte B-kat söiduki juhtimise öigust töendav luba.

Möned poolikud mötted leidisn täna. Eluks ja arenguks vajalikud pöhjalikud muutused. Mis tegelikult olulisem on – muutused ise vöi nende taga olevad pöhjused? Kui porgand ikka kasvab, siis on sel tähtsust, miks? Ja teiselt poolt, kui äkki enam ei kasva, siis vöiks tegelikult saada natuke aru ka tagamaadest. Ei tea. Poolikud mötted. Blokimehhanismidest on teine säärane. Ja talid. Kas keegi töesti ei mäleta mehhaanika aluseid?

Väga pönev on vahepeal saada märguandeid laiast maailmast.  Kas sina tead, mitmel inimesel, kellel ja missugustel asjaoludel on isiklikku telefoni salvestatud sinu isikliku telefoni number? Ikka korralikult, nimi juures ja nii. Ma ei saa isegi öelda, et mind üldjuhul kuidasgi erutaks sellele mötlemine. Ometi – olles viimastel päevadel järjest kogemata möningaid numbreid valesti valinud olen sattunud juhuslike inimeste otsa, kes nendivad veidikest üllatust. Sest ma helistan neile nii harva. Sest – ! – neil on mo number. Homme proovin siis klahve täiesti suvaliselt  vajutada ja ootan taaskordset röömsat tervitust…

Palavad tervitused ka kodanikele, keda on siia suunanud märksönad kolmeosaline minateade (siit sa leidsid kindlasti TÄPSELT selle, mida otsisid. Vb oleks täpsem olnud nt mitmesönaline… aga olgu) ning miimikalihased (sa tegelikult siiski ei tea, millest napilt pääsesid).

Köikide kihlvedajate (mhmh, sari Suuri sönameistreid…) töenäoliseks ja pöhjendatud kurvastuseks peab ütlema, et B-kat siiski anti. Rekka omadega läheb veel veidi aega. Elu on pärast seda suursündmust omandanud uue löbusa varjundi. Näiteks kui minust bussijuht saab, annan ma arvatavasti igemeid jahutava närimisrönga nendele, kes ei saa jätta väljendamata valjuhäälset nördimust mo ülemeeliku söidustiili, liikuluskorraldusvahendite eiramise, hullude reastumiste ning surmapölglike möödasötude üle.

Ja teisalt – kuni ma bussijuht ei ole, kavatsen seda köike teha. Krt küll.