postscriptum:

… kuigi noh jah, see siiski on peaaegu hüsteeriliselt löbus, esimene reaktsioon peaaegu, nagu Mart Laari Ruumi peale…

Löbus riigike meil, pole midagi öelda.

FF e6

Nojah. Oli kavas öelda, et mina ei näe pöhjust sarjata peaministrit koledate sönavöttudega. Täiesti vastupidi. Nagu juba möni hetk pärast tema värvikat etteastet hoogsalt ilmnema hakkas, tömbas fooliumimütsikese-ja seemnejutt teemale metsikut tähelepanu. Väga palju. Need, kes süveneda ei viitsi, nüüd vähemasti kuulsid. Süvenema ei hakatud ka eile, ilmselgelt, ning süva-arutelusid ACTA teemal ei maksa selle meeletult kasvanud ‘vastaste’-klubiga endiselt üles kiskuda. Aga mida iganes peaministri avaldus saavutama pidi – pooldajate ridu sai see kasvatada vaid loootusetute… no inimgrupi, mida ei oskagi määratleda kohe, arvelt. Ning kui keegigi kaasa mötlema hakkas – tere tulemast ja ainult hea. Seega – thanks, mr prime minister.

Lugemisel pöhjustas tekst muidgi hüsteerilisi naerupurskeid ning tänud vöörale, kes läheduses oli ning ära kannatas.

Majahiir oli ühe päeva täiesti vait. Muretsesin juba, aga siis jalutas täie enesekindluse ja tervise juures kööki, nuusutas porgandit, pörnitses seda pölglikult ja vantsis minema. Ma ei saa aru, misasjast ta elab, sest ühtki toidu- ega muud ainet näksitud ei ole. Jääb üle loota, et murrab mujalt kui koduümbrusest vöi siis, et on kohalikud ohtrad armastusevarud avastanud ja näkitseb nende kallal (öhku siin nimelt jätkub).

Enese viimase aja toidusedel on paljutöotav, ilmselt avan peatselt siiski suurepärase, enneolematu toidublogi. Kust vöib siis lugeda ohtralt pönevaid retsepte kartuli ja soola varieerimise moodustest.

FF e5

-12. Soe, soe ilm.

Juri veedab aega salaja varjumistehnikaid öppides. Täna oli sel kursusel praktikatund. Aknast välja vaadates ei olnud vöimalik 5 m kaugusel seisvat masinat taustast eristada. Esialgu tundus, et teda ei olegi ja segadusega (kuidasmoodi nad ta minema said, kui ta ei töötagi ju…?) segunes tegutsemistahe (112? 110?…) ja südamerütmihäire (Ah, Juri, kas töesti ka sina…?). Pikemal takseerimisel siiski leidus üks jupike (vasakpoolne külgpeegel), mille põhjal oletasin, et kui seda just üksinda sinna öhku rippuma ei jäetud, siis ehk on ka ülejäänud auto selle küljes. Oli töesti.

Palavad tervitused, muide, sellele, kes viitsis külma käes seista ja terve lumise Juri ilusate konarlike südamejoonistustega katta. Lumeharja abil haihtusid need küll kiirelt nagu liivamandalad vöi ostetud armastus – aga no kaunis kaunis. Kriipi PEAaegu ei olnudki.

Ja minu arvates on see metsik pakane väga hea. Pagassi avades löi ninna korralik öllearoom (ma saan aru, et löhnad vist ei külmu siis) ning natukese sobramise tulemusel önnestus näha, mismoodi on, kui kolme pudeli jagu ölut on kuhjas. Ütleme, sellest öllelumest oleks päris ägeda jotalumememme saanud vöi midagi. Neljas pudel hoidis oma molekule küünte ja hammastega üksteise küljes ning keeldus löhkemast. Metsik. Töin ta respekti märgiks tuppa sooja.

Apteeki (asub tuhandete kilomeetrite kaugusel, nagu selgus) läksin ikkagi jalgsi ja kui külm peab hea säilivuse tagama, siis ootab mind arvatavasti veel oma sajand samas kvaliteedis.

FF e4

-19 (ja ma ei tea, kuskohast ilmaveebid oma arvud vötavad. Siin on 19).

Tuul, tuisk. Norrakate andmeil feels like -26. Tuli möte, et peaks mütsi hankima. (Esimest korda täheldati sellekohast vaimset valmisolekut aasta tagasi, aga ilmad läksid kuidagi soojaks löpuks. Nii juuni paiku.).

Juri kannatab vaikselt. Väga vaikselt.

FF e3

- teadmata. Majahiir vaatab otsa näoga, et ta kavateb küll viisakusest tolereerida sinu kohalolekut – aga kui peaks liiga palju pretensioone tulema, siis ei köhkle ta tuumatalvevarjendi eest pöhjalikku vöitlusesse astumast.

FF e2

Hm. -20. Juril on oma arvamus.

FF! (… ja mitte see bänd)

-16. Otsisin kindad välja ja panin nad lähteasendisse.