Üleeile jooksis mulle väike poiss auto ette. Köige klassikalisemal moel – tuleb, tuleb, tuleb, sa ootad, et ta vaataks korraks paremale, aga ta ei vaata kordagi, peab silmas ainult enesest vasakule poole jäävat teed. Otse ette. Libe, mitte midagi ei ole vöimalik teha. Önneks olen (manöövri sooritamiseks) vähendanud äsja kiiruse pea miinimumini, tean ümbrust ning oskasin lapsi seal teele astumas oodata. Lubatud kiirus sel löigul on 50 km/h, asula märk paarsada meetrit eemal, seega iseenesest on vöimalik ka, et keegi söidab veel maanteekiirusega. Midagi ei juhtunud, poiss elas järgnenud pedagoogilise jutuajamise üle ning vb jättis meelde.
Ok, lastel on pea laiali otsas, kogemus puudub, mida iganes. Täna hommikul aga kordas sama trikki noor lapsevankriga naisisik. Saja meetri kaugusel ülekäigurajast. Iseenesest loodan, et selles vankris titte ei olnud.
ma tean mida sa tunned/tundsid!!!