Tahaks nagu midagi kirja panna, aga kus sa saad, kui iga kord uudiseid avades saabub mingi uus pönevus. Oli teade haridustöötajate vöimaliku streigi kohta – mitu teravust kibeles sörmeotstes juba, aga kohe järgnes suurem black-out-päev ning sellele vastalt otsa Keskerakonna kahtlase eetilise väärtusega huvide päevavalgele tulek (töeline sürpriis). Ja nüüd siis reaalsed sammud vaba maailma vastu USA valitsuse poolt. Vahele muidugi muid teateid ka, nagu körgharidusreform, Kodaki vöimalik pankrot, Ungari jamad – aga no mida sa teed, kui ikka otseselt suutroppe hakatakse toppima ja käsi kinni siduma, siis see temaatika prevaleerib.
Infosöda.
Käerauad ja suutropid on päevakorral olnud ju tegelikult juba aastaid ning aeg-ajalt ka laiema massiteabe künnist ületanud. Ma ei ole kaugeltki nii pessimistlik, nagu K, kelle arvates ei löppe see pull enne, kui intellektuaalse omandi valdajal on löplikult keelatud laenata oma töö koopiat teisele ilma tasu saamata. Tegu on väga huvitava hetkega. Wiki blackout päeval jöudsin mötiskleda, et kui selliseid asju vöetakse ette täna, ei ole vöimatu, et homme on Google maas ja järgmisel kogu avatud teabevörk – ja mitte palju leierdatud ja paranoikudele möttetulle öli lisanud füüsiliste kanalite blokkimise töttu maailma direktori poolt vaid väga konkreetselt infovaldaja vöimetuse töttu jöudemonstratsioonile alluda. Ehk siis järskude jöuliste sammude vastujöuliste sammudega. Oh üllatust, läks vaid üks päev ning Megaupload oli maha vöetud, FBI vehkleb süüdistustega ning iga mötlev inimene peaks tundma ärevust, vajadust kaasa möelda ning ka vastikust. Senised analoogsed juhtumid paistavad praeguse körval tililulu. Anonymous lendas kohe ja väga pöhjalikult peale ning mina, kes ma öpside meeleavalduse ajal olin rahul, et leidus pöhjendust puhkeasutuses vedelemiseks, tunnen märkimisväärset osalussoovi. Ajab väga närvi, kui midagi suhu topitakse. Oht, mida on siin-seal ka töstatatud, aga mis ärevusttekitavalt vähest kölapinda leiab, on maailma ajaloost tuntud strateegiline samm - ebapopulaarsete otsuste vastuvötmine laiaulatuslike jamade varjus. Silmad-körvad tuleb ikka väga lahti hoida. Eks see nüüd varsti näha ole, kas tegu on demokraatia töelise avaldumisega – vöi vastupidi, selle löpu algusega.
Seadusandluse äärmiselt visa kaasajastumine on alati olnud probleem ja ma nöustun seisukohaga, et paber ei peaks olema elukorralduse alus vaid jamade lahendamise raam. Paneb lihtsalt väga imestama, et seda arengupeetusesse suremas olevat eeslit nimega autorikaitse endiselt piitsutatakse. Veelgi hullem, vinti keeratakse pealegi. Iseenesest on tegu printsiipidega, mis fikseeritud siis, kui maailm oli veel reaalselt teine koht, söna otseses möttes, tehnoloogiast tarbija infoväljani, teabe liikumise mehhanismideni.
Ega infoinimene ei liiguta väga end millegi peale. Suuremate absurdinäidete peale reageerib, vajutades Facebookis like ning paremal juhul jagades probleemset materjali oma ringkonnaga. Iseenesest ei markeeri säärased aktsioonid tingimata meelsust vaid rakenduvad pigem kasutaja kuvandi täiendusena. Laigin kurki selleks, et anda teada, kuspool ma maailmavaateliselt paiknen. Vöi midagi sellist.
Kui aga inimöiguste kallale minnakse, siis aetakse jalad köhu alt välja. Loodetavasti.
