Järgnev ei pretendeeri keelelisele ega kirjanduslikule sujuvusele ning on möeldud isikliku kroonikana. Teadjamatele: teie jaoks, neegrid, on see artikkel.
Alguses oli Nali. Vähemasti mina arvasin nii. Huumorimeel aga düsfunktsioneerib ilmselgelt, sest mitmete nädalate pärast järgnes Küsimus – ‘no, oled valmis?’
Valmis… ?? Tösiselt mötlete? Möeldi jah.
Järgnes möningane füüsiline pingutus, teadmiste omandamine erinevat sorti rauakola (sry, Ares) küsimuses, pöhjalik muutus toidusedelis. Viimane oli ikka väga pönev üleelamine - söögem saia, söögem liha realiseerus köige ehedamal kujul, tuues kaasa huvitavaid reaktsioone organismuse enese poolt, mida siinkohal täpsemalt kirjeldama ei hakka.
Stardile eelnenud päev osutus äärmiselt meeleolukaks. Nii palju nalja on viimasel ajal saanud vaid väga valitud seltskonnas. Liiva hüpermarketis kohtasin meesesivanemat – kah omamoodi märk ja vahva vahepala. Esines kogu oma tuntud headuses…
Mandaadi ajal ringi vaadates vaheldusid paanika ja hämming. Viimasel täiesti loomulik pöhjus – liiga palju tuttavaid nägusid.
Pärast varustuse möistuspärasemaks ümberapaigutamiset, möistmist, et siiski ei jätku julgust hüljata see metsik kogus vahetusriideid, ja naeruväärset magamiskatset vöimlapörandal, frentsh üle pea tuli tödeda, et päris normaalne ilm vöib üsna kiiresti suvaliseks koerailmaks keerata. Stardikoha poole astudes oli juba pöhjust natuke lörtsi vihata.
Stardis pakutavad körgehinnalised veemarkerid ei töötanud, mitte üks. Isiklikud otsustasid nendega kollaboreeruda. Rakendusse läksid haaknöelad ja fotokad. Järgnevad ajad on orienteeruvad:
0240 – köik on ilus, öised pöllud, taevast tulev tatt ja röga, siinsamas söitvad rongid.
0300 – leidisn vastuse küsimusele mida teed sina, kuuldes pimedas metsas pöösa alt häälitsust ‘pst!’ ja nähes seal tumedaid kogusid? Loodetavasti seda küsitakse mönel vestlusel vöi asjal. Vastus: saadan valjul häälel p####e. Paariline teeb peaaegu sama. Teadmata jääb, mida meist taheti.
0320 – räme rapik. Önnestunud vältida astumist sügavamasse vette kui 25 cm, seega jalad on kuivad. Olud on täiesi ebavördsed, paariline nimelt läbib sama metsa, aga ilmselgelt ei ole temal mingeid oksi ja langenud puid takistuseks ees, lihtsalt könnib.
0340 – hmm. Räme rapik jah. Paarilise minekut enam kuulda ei ole. Mina metsa ei karda (mis on huvitav). Mingil hetkel avastan end ühe jala varvaste toel mätta otsas köölumas, ümberringi puud ja jää. Jääle astumine ei ole hea möte, seda sain juba teada – tema murdub, all on korralik pölveni vesi. Jaanuarikuine. Astun siiski – ja jaanuarikuist vett saavad ootamatult tunda ka puusad. Kuidas köikide asjade nimel mo paariline siit läbi läks?? Järgmised sammud vöimaldavad kogeda imemisfaasi – pimedas jäises metsas esinev muda teeb pönevaid häälitsusi ning üritab omastada mo saabast koos jalaga. Metsik jöupingutus vöimaldab hiivata end uuele mättakesele. Läbimärg. Kostab örn sulnis vile – paariline. Vilistan vastu jöuetu Titanicu löpuhuilge. Pärast paari kordust leiab pimedas aset dialoog ‘K?’ – ‘jaa’ – ‘saad sa tulla?’ – ‘no krt kus ma saan, ma olen kaelani vees!’”. Paariline T sumpab lähemale – ning avastab end korraga samas olukorras. Mind huvitab siiani, mis see oli, mida ma seal talle ütlesin nind mis pöhjustas T eluohtliku olukorra naeru läbi.
0400 – langenud tüvedel balanseerides ja imetrikke tehes on jöutud kuiva kohta, kus saab saapaid veest tühjendada. Sokkide imamisvöime on metsik, neist väänatakse välja mitu liitrit.
0440-0700 – Mönusad pikad kruusateed. Kusagil väga lähedal kaevandus, kust on kuulda masinamüra – ööläbi kaevavad vöi? Paariline mainib kavatsust tösiselt katkestamisele mötlema hakata. Punased vöörad kindad, mis kaasa haarasin, saavad tema käte soojendajatena rakendust. Minu käed tänavad möttes seda tüüpi, kes poes udupeened turbobuuster misiganeskindad välja völus. Vestluses mainitakse paarilise poolt ka kraavi, taevatähtede vaatamist ja igavest und – morbiidne töstatus nr 1.
0700 – kusagil lökke ääres. Istuda ei jöua, soojeneda ei jöua. Köikidest organitest vähemasti süda saab soojaks, sest läbi tossu kuuldub ‘noh, konnapüksid jalga ja hakka olema!’. Teed saab ka, aga inimestel tundub kummaliselt üksköik. Mind see ei heiduta. Tunnen end köige entusiastlikuma üldse. Kui liigutada, siis ei tohiks jääd saapasse tekkida…
Kaunis hommik.
Järgnevad kilomeetrid kruusast teed ja lörtsist maastikku, glükoosipeotäied, tähelepanek, et metsik hommikusest sukeldumisest tingitud jalapiin ei alga mitte üldsegi tunnikese pärast – hiljem selgus, et see ei pruugigi üldse kunagi alata. Järgmises punktis märgitakse, et kaunite daamide vöistkonnanimi ei saa olla eight [eit].
Leib ja kummikomm, mis on mingi 50 tatise ja lärtsuva kilomeetri vältel sul rakmetaskus rappunud, maitsevad teisiti ka juhul, kui tarbid neid kahe päeva pärast üldse mitte kurnatult hubase kodu kaitsvate seinte vahel.
