Monthly Archives: detsember 2011

get off your low and let’s dance …

get off your low and let’s dance …

… like we used to.

Oli siin ükspäev torm ja maru. Praam ei söitnud ja elekter käis ära. Nett oskas viisakalt kogu keerulise aja omal kohal  olla ja funktsioneerida, välja arvatud väike feil kell viis laupäeva hommikul.

Liigsete pingete kultiveerimine ning nende kasvu soodustamine on kuritegelik. Nii sageli jääb arusaamatuks, mismoodi seda kuritegu siis ometi nii sageli toime pannakse.

Kas mina olen erand? / Ei, ma pole erand. / Ma olen ka vist eesti mees. (V. Tamme)

Tött-öelda tundub töde aina lähemal olevat. Möni päev näib, et siinsamas. Aina arusaamatum ja ajuvabam näib üldistamine a’la ‘köik hulga* M liikmed kuuluvad ka hulka S’ – ning ‘hulga N liikmed on lilled sönnikuhunnikul ja inglid kesapöllul’.

Ei mingit sönnikut ega kesa (mis hoopistükkis omavahel vöiksivad kokku sobida ju…).

Enamasti ilmneb vähimagi süvenemise korral, et hulgad M ja S evivad küll sarnaseid liikmeid ning suisa kattuvusalasid – käitumislikku eristamist hulga N liikmetega on aga pea vöimatu teha. Muude tunnuste alusel küll, aga käitumise, mis rühmitamise aluseks enamasti on, põhjal kindalsti mitte. Ning omakorda on jahmatavalt suur ühisosa hulkadel N ja S. Kahju küll.

Ehk teisisönu – kes vabastas naised sigaolemise talutavast kergusest?? Vöi sellesarnase eeldamisest vähemasti.

Tegelikult oli palju öelda. Aga, nagu nett, lahkun ka mina vastu hommikut.

VARJATA HEAD EI SAA

Täna näen sind saju igavas hallis
naer üksainus hääletu lein
kuid ole nii nagu alati, kallis
et hinges kääriks suveöövein.

Iial sa ju pole vaikinud kaua
aknast lendu läks vaid päevalind
mul tuba soe, ma katan tunnetelaua
ja ootan sind, ootan sind.

Varjata head ei saa
sõnad ju midagi meis ei muuda
kuulen su mõtteid ma
maski alt sind leida suudan.

Ole see, kes olid alati enne
enda ümber õiteks sulata jää
mis loeb su pilk kui on süda täis õnne
ei öösel keegi vikerkaart näe
loojuv päev pillab päikese vette
jaanalind võib liivas hoida pead
kuid ära müüre lao sa rõõmude ette
mis kasu on neist, ma ei tea.

Varjata head ei saa …

(H. Karmo)

* eem, armast matemaatikajumal, anna nüüd andeks! Siin ei pretendeerita kindalsti mitte terminoloogilisele täpsusele. Kujundlikkusele, seda jah, aga kujundite kohta ei ole sul ju midagi öelda? Vöi…?

…oh luba mul uidata seal…

…oh luba mul uidata seal…

 

Köik muutub, samaks paistab jäävat vaid nutmaajavate kohtade peal naerda möirgava publiku osakaal (%).

Teatrist on juttu olnud, Ilusat juttu ju. Ilusat teatrit on hiljuti olnud. Köik ei ole teater – aga mismoodi sa tead, kust läheb piir? Sega, kust läheb piir ilusa ia inetu vahel, tead sa küll. Liiga hästi. Mina tean. Palun vabandust.

Vahel ei saa sönu suust. Vahel jällegi tuleb neid liialt palju.

Keegi ütles kunagi, et iga pöhimöte sureb hetk pärast sündimist. Kuna ütleja ei kuulunud minu poolt tösiseltvöetavate inimeste kategooriasse ning ka vastuargumente leidus, siis heideti see teema hilisemaks käsitlemiseks homse varna. Täna on juba ülehomme. Palun tehke enestele heategu ja ärge hoidke kinni ideedest, mis on tekkinud piiratud kogemuse ja ebapiisava info tingimustes… Kui möötmatult palju vöib nii kaotada…

Ah, eelmisel korral siia vedelema jäetud lugu a) töötab nüüd; b) kehtib vägagi ka täna.

…ses pilkases öös on mäed…

…ses pilkases öös on mäed…

Hullused on normaalsed. Juhtuvad ka köige flegmaatilisemates peades. Kui jääb pea sisse, on ok. Enamvähem.

Vahel ei jää pea sisse. Ja vahel leidub kaasaminejaid. Siis on hullusega hullusti. Siis sa leiad end silmitsi terve rea vastuargumentidega, mis, kuitahes arukad, ei veena. Olete vaadanud tösist nimekirja, teadnud, et see On Nii – aga no ei veena? Vot. Lihtsalt tuleb kusagilt see Tunne, mis ütleb, et just see, nüüd ja praegu. On nimetatud alateadvuseks, sisetundeks, Kiusajaks, midaiganes.

Ühtlasi on see muidugi parimaid sünergia tekkimise vöimalusi. Asjad hakkavad kasvama ja kolm pluss kaks ei ole enam viis.

Mul on hea meel, väga. Vöimalik, et möne aja möödudes muutub meel mitte nii heaks, kindlasti muutub ta mötlikumaks. Aga esialgu on mul hea meel.

Я - на гору впопыхах,
Чтоб чего не вышло.
А на горе стоит ольха,
А под горою вишня.
Хоть бы склон увить плющом,
Мне б и то отрада,
Хоть бы что-нибудь еще…
Все не так, как надо!

See lugu kuulake ära. Ja möelge kaasa. Tegu ei ole soovitusega, see on soov.