Ja see jupp oli tegelikult kirjas juba enne juuli alguse avantüüre:
Muruniitmine ja hekilöikamine – oo öndsad tegevused. Esimese juures ärkab iga kord virgena kui noor päev muidu kiivalt varjuv toksikomaan. Teise juures leidsin end möttelt, et sedasorti tegevused saavad olla südamelähedased vaid väga domineerivatele isikutele sest nii konkreetselt alluvaid materjale kohtab elus harva. Garneeringuks annus destruktiivsust.
Geniaalsuse ja hulluse vahel on väga öhuke piir ja arvatavasti ei ole suuremat vahet, kummal pool paikneda.
Edasine kulg oli tempokas.
2. juuli öhtu: ühe suure maja (ma ei tea, kas ma vöin siinkohal täpsustada? Vot see on, kui teed asju lubatavuse piiri peal…) katusel. Laevad tulid, tuli oli peal. Päike loojus, miski helises ja tundub, et see oli hing, mitte õllepudelid. Mööda katuseid käisid muudki inimesed, möned sattusid kogematakombel (kölab haigelt, töepoolest), möned tegid ühe pildi ja kobisid alla. Möned olid lausa vahvad ja ma loodan et enne Saksamaale tagasi pöördumist väisasid nad siiski ka möningaid Eesti saari. Veel on hea, kui keset ööd siiski leidub keegi, kes kuulab so muret maailma moraalse palge pärast. Hommikul sai ju tegelikult ka ikkagi küsitud, kuidas tal endal ka läheb…
Öö oli lühike.
3. juuli: inimesed ärkavad ikka väga vara. Pärast kohustuslikku ja väga möistlikku lebotegevust toimus Salvadori tutvustamine Tallinna linnale. Läbi vihma Kalamajast Raekoja platsi (ca 2 km) on igatahes vöimalik liigelda ning leida enese pärast seda veel täiesti ühes tükis olevat. Möni aeg hiljem selgus ka, et tegelikult ei varastatagi rattaid pealinnas lausa inimeste tagumike alt. Mis oli kena tödemus. Salvador nägi seega nii Kalamaja kui vanalinna, nii kesklinna, Kadriorgu kui Piritat. Meeliülendav.
Siinkohal tänan töögruppi, ilma kelleta ei oleks mõõtmatuid vahemaid läbinud Pöide seelik (ilus oleks öelda nt ümbrik, ma tean, aga nii kohutavalt veider samas ka. Nii hoogu ikka ei ole veel sattunud).
Öö oli lühike…
4. juuli: uuema vanema rahva tarkusena vöiks sedastada, et kes varahommikul söbralikku venkut näeb, sellel läheb hästi. Vähemusrahva esindajad olid Tuukri tn nurgal ikka väga söbralikud, parkisid kenasti keset teed, sirutusid nabast saadik autost välja ja – löimumist alga! Kahju, et ma ei ole suurem asi hommikuinimene ja enne kl kaheksat on orienteerumisega raskusi, sellest oleks ilmselgelt vöinud kujuneda väga tähendusrikas autosöit. Tuhmile inimesele omaselt valisin järgmise pakkumise, milles sisaldus oluliselt vähem ahvatlusi, kuid see-eest transfeer Rapla lähistele. Nagu öeldud, läks hästi, köik sai tehtud ning suisa pisukese eduelamuse tähe all. Miks mitte. Üheshingamata jäi, eks see völg eesti rahva ees tuleb siis kunagi tasuda.
Muidugi, kui teistpidi vaadata, siis öö hakul pölvini vees Lauluväljakule kahlamine VÖIBolla tasub KA midagi.
Öö oli kõige lühem üleüldse…
5. juuli: sünnipäevahommikul kl 4 Toompea platvormil sisuliselt üksinda töusva päikese kuma jälgides vöib inimesel tekkida mitmeid mötteid. Nende seas vöib olla ka hulgaliselt küsimusi elatud aastate ja tehtud panuste möttekuse kohta. Vöib isegi jöuda teatava bilansi kokkupanekuni, mis, ma röhutan, ei OLE hea möte. Muidugi annavad sedasorti arutlustele oma nüansi kaasatud premiumid ja rockid, uinunud möistus sünnitab taaskord koletisi ja on servi, millest lahti rebida on oluliselt keerukam kui lennuki omast.
Teiselt poolt, tunde hiljem enamvähem KÖIKIDE rahvuskaaslastega koos laulukaare all seistes tuleb möned asjad uuesti üle möelda. Saldo ka. Ilmseltgelt MÖNED panused on öigesti tehtud. Köike ei näinud, mis toimus, sest omajagu oli vaja ka ulguda. Loodetavasti viskas Päästeamet möned kühvlitäied absorbenti hiljem ka nendele astmetele.
Ühegi ilkumisega laulupeo viimase kontserdi aadressil ma kaasa minema ei nöustu. KUI, siis vöinuksid sönalised vahepalad olla ehk mingis teises vötmes. Esitajate poolest kasvöi. Ise pakuksin näiteks M. Juur ja A. Kivirähk. Arvata vöib, et sellisel juhul kisuks kogu ettevötmine ikka MITMEsuguseid pisaraid. Pönev.
Tänan töögruppi, kes suutis korraliku ühise hingamise organiseerida ka hiliseks öhtupoolikuks. Oli meeliülendav. Seda gruppi tänan ka, kelle ennenägematu töö viljana tuleb järgmisel laulupeol esmaettekandele kantaat “Peedi lähetamine”. Etteruttavalt vöib nimetada lugusid “Terve Peet oli kokku aetud, kühvliga kokku ajatud…” ja “Käi ümber luude ringi!”.
Öö oli lühike.
6. juuli: tjah.
7. juuli: ilmateate üle tasub ikka tänulik olla, niisamuti kui Cargo üle, millega Salvador omal kultuurireisil viimasena tutvust tegi.
Postscriptum: ärgu keegi nüüd vötku sedavörd pikka (ja traditsiooniliselt arusaamatut) jutuvada isikliku solvangu vöi rünnakuna (elu on näidanud, et ka luuavarrest vöib tölgendus tulla). Eesmärk on enneköike isiklikku laadi emotsioonide ja möttevälgatuste talletamine järeltulevateks aegadeks. Vanainimese mälu vöib nimelt olla petlik. Ja miks sääraseid sönavötte levinud kombe kohaselt seitsme parooli taha ei lukustata, on sellessinases kirjakohas juba varem juttu olnud.
