Mõtlesin hakata suurepärasest väljamaareisist kokkuvötvat kirjatükki esitama, aga  kohalik meedia on selle ära teinud. Meeldiv. TÄPSELT nii oligi. Isiklikult kaitsesin öpilasi oma ahtakese rinnaga kuulirahe eest. Go, möistatuslik MM, go.

Uuematest järeldustest niipalju, et on eluliselt tähtis mitte alahinnata varuväljapääsude olulisust. Näiteks tulekahju puhuks. Vöi pöhikooli löpuaktuse. VÄLJA peab ju saama. Ja on üsna ärritav, kui ei ole valmis vaadatud vastavaid auke ning korraga selgub, et ainus väljapää’s on blokeeritud. Näiteks tulekahju poolt. Vöib vabalt olla. Ja öigeks ajaks juukselöikusele jöudmise nimel jääb sul valida pretsedenditu stiiliürituse vöi köige kalliga riskides läbi teise korruse akna pögenemise vahel. Tösi, köige kalliga riskiksid sa ka esimesel juhul. Aeg teeb siiski alati oma töö, olgu see vöi masside aularändeks vajalik viis minutit. Kannatlikkus vöib olla voorus, aga enneköike vöimaldab ta aeg-ajalt köige lihtsakoelisemal viisil ellujäämist.

Olgu-olgu. Ei pölenud meil midagi. Vähemasti mitte otseses möttes. Arvestades aga keemia laboratooriumi vahetut lähedust sündmuskohale oleks asjad vöinud minna väga palavks.

Jah, metafoor sai asendatud teise metafooriga, tekkis metatekst ja nüüd ei saa päris kindlasti keegi millestki midagi aru. Pole esimene kord. Teen oma parima. Arusaamisest on varem ka juttu olnud. Üldjoontes vöib selle kokku vötta lausega: nagunii on kogu möistmine suuremal osal juhtudest illusoorne. Peabki olema ja maailm on selle vörra värvikam paik.

Pealkirju on kogunemas niipalju, et varsti tuleb eraldi jutt, mis sisaldabki ainult pealkirju. Arvatavasti saab selle jutu pealkirjaks sisu.