Postscriptum:

ja gümnaasiumi löpuaktusest esialgu vaid niipalju, et väljapääse ei otsinud, aga sisse ka ei saanud. Kestis mitu tundi, nagu korralik vana kooli matusetseremoonia. Täpselt sellega terve aeg paralleele tömbasingi. Otsides ka pöhjendust pisarakiskumise vajalikkusele, mis kadunukeste muldasängitamise juures on mulle tänaseks igati möistetavaks saanud. Ideid tekkis ja kui ma ei oleks andnud mitmekordset pühalikku töotust tuleval aastal samasugusel üritusel MITTE osaleda, siis saaks ilmselt paljud asjad enneolematu vormi. Paras neile pisarakiskujaile. Oleks. Sest ma ei lähe. Sest kogu elulise paratamatuse ja fataalse kauniduse juures on siiski ränk, et sammal kipub kasvama seisvale kivile. Veena ennast, palju tahad, paigalejääjate eelised on enesepettuse maiguga ja kes seda pettust uskuma jääb, ongi kadunud.

Tuletörjeredel vöi piksevarras is out there. Ja valitsus salgab juhtunut.