Olin juba alustanud juttu sellest, kuidas Eestimaa taevast tuleb vaheldumisi tatti ja röga, millesarnast väljamaal iialgi ei nähtud, kuidas väljamaal olin üleüldse ilus ja päike paistis põhimõtteliselt ka öösiti, loomad könelesid inimkeeli ja politseinikud naeratasid, jagasid kommi ja vötsid lapsi sülle. Aga siis tuli täiesti ootamatult päike välja.

Sellegipoolest, vinguda ja haliseda peab saama.

Õppetund “ettevaatust soovidga!” on lõpuks jõudnud ka minuni. Olles viimaste kuude jooksul lugematu arv kordi õhanud “”pole sönu!” ja resoleerinud “mitte midagi ei ütle!”, tuleb nüüd möönda, et Köigevägevam on teateid kuulda vötnud. Kui sönu pole, ole vait. Kui oled vait, pole sul vaja teha mingeid kõnesid, sealhulgas telefoniga. Kui sul kõnesid ei ole vaja teha, vöib su telefoni funktsioonideks vabalt jääda fm raadio, pleier ja internetiühendus. Ja äratuskell nt. Kena. Ja kena rahulik ka. Töesti.

Vöimalik muidugi ka, et see on MÄRK, kui risti läbi euroopa söites kohtub so personaalne moobiltelefon (öigemini, nagu ma nüüd aru saan, pisike imevigur nimega sim-kaart seal sees) kümnete operaatorite pakutava leviga ning Iklasse jõudes ei suuda kuidagi lahti öelda Läti omast. Ning väljendab protesti, ühendumata sekundikski meie poolt pakutavasse Elisa koduvörku.