Vein, mis säilib peale avamist kuus nädalat? Milleks siis ka?

Köige muu poolest on eluviis hetkel see, mida ma möistan detailideni. Vedelemine. Rahu ja vaikus. (Väikesed lapssugulased lähevad rahu ja vaikuse alla köikide oma toimetamistega.) Möned küsimused isiklikud peas, aga üsna vaikselt ning mitte sugusi närvesöövalt nagu sügis-talv-kevadisel hooajal. Ehk parema suusailmaga ajal. Sitaks suusailmaks on ümbritsevat keskkonda igatahes ülekohtune nimetada. Hetkel vähemalt. Ja ma lähen nüüd öue tagasi. Et möne hetke pärast inimliku pingutuse läbi lunastada köik.

Postscriptum:

ja gümnaasiumi löpuaktusest esialgu vaid niipalju, et väljapääse ei otsinud, aga sisse ka ei saanud. Kestis mitu tundi, nagu korralik vana kooli matusetseremoonia. Täpselt sellega terve aeg paralleele tömbasingi. Otsides ka pöhjendust pisarakiskumise vajalikkusele, mis kadunukeste muldasängitamise juures on mulle tänaseks igati möistetavaks saanud. Ideid tekkis ja kui ma ei oleks andnud mitmekordset pühalikku töotust tuleval aastal samasugusel üritusel MITTE osaleda, siis saaks ilmselt paljud asjad enneolematu vormi. Paras neile pisarakiskujaile. Oleks. Sest ma ei lähe. Sest kogu elulise paratamatuse ja fataalse kauniduse juures on siiski ränk, et sammal kipub kasvama seisvale kivile. Veena ennast, palju tahad, paigalejääjate eelised on enesepettuse maiguga ja kes seda pettust uskuma jääb, ongi kadunud.

Tuletörjeredel vöi piksevarras is out there. Ja valitsus salgab juhtunut.

Mõtlesin hakata suurepärasest väljamaareisist kokkuvötvat kirjatükki esitama, aga  kohalik meedia on selle ära teinud. Meeldiv. TÄPSELT nii oligi. Isiklikult kaitsesin öpilasi oma ahtakese rinnaga kuulirahe eest. Go, möistatuslik MM, go.

Uuematest järeldustest niipalju, et on eluliselt tähtis mitte alahinnata varuväljapääsude olulisust. Näiteks tulekahju puhuks. Vöi pöhikooli löpuaktuse. VÄLJA peab ju saama. Ja on üsna ärritav, kui ei ole valmis vaadatud vastavaid auke ning korraga selgub, et ainus väljapää’s on blokeeritud. Näiteks tulekahju poolt. Vöib vabalt olla. Ja öigeks ajaks juukselöikusele jöudmise nimel jääb sul valida pretsedenditu stiiliürituse vöi köige kalliga riskides läbi teise korruse akna pögenemise vahel. Tösi, köige kalliga riskiksid sa ka esimesel juhul. Aeg teeb siiski alati oma töö, olgu see vöi masside aularändeks vajalik viis minutit. Kannatlikkus vöib olla voorus, aga enneköike vöimaldab ta aeg-ajalt köige lihtsakoelisemal viisil ellujäämist.

Olgu-olgu. Ei pölenud meil midagi. Vähemasti mitte otseses möttes. Arvestades aga keemia laboratooriumi vahetut lähedust sündmuskohale oleks asjad vöinud minna väga palavks.

Jah, metafoor sai asendatud teise metafooriga, tekkis metatekst ja nüüd ei saa päris kindlasti keegi millestki midagi aru. Pole esimene kord. Teen oma parima. Arusaamisest on varem ka juttu olnud. Üldjoontes vöib selle kokku vötta lausega: nagunii on kogu möistmine suuremal osal juhtudest illusoorne. Peabki olema ja maailm on selle vörra värvikam paik.

Pealkirju on kogunemas niipalju, et varsti tuleb eraldi jutt, mis sisaldabki ainult pealkirju. Arvatavasti saab selle jutu pealkirjaks sisu.

KÖIK oleks vöinud minna TEISITI… *

…..”#”¤%@!!!###!…….!

* näidississekanne. Palun lahkesti mitte omistada ülemääraseid tähendusi.

Olin juba alustanud juttu sellest, kuidas Eestimaa taevast tuleb vaheldumisi tatti ja röga, millesarnast väljamaal iialgi ei nähtud, kuidas väljamaal olin üleüldse ilus ja päike paistis põhimõtteliselt ka öösiti, loomad könelesid inimkeeli ja politseinikud naeratasid, jagasid kommi ja vötsid lapsi sülle. Aga siis tuli täiesti ootamatult päike välja.

Sellegipoolest, vinguda ja haliseda peab saama.

Õppetund “ettevaatust soovidga!” on lõpuks jõudnud ka minuni. Olles viimaste kuude jooksul lugematu arv kordi õhanud “”pole sönu!” ja resoleerinud “mitte midagi ei ütle!”, tuleb nüüd möönda, et Köigevägevam on teateid kuulda vötnud. Kui sönu pole, ole vait. Kui oled vait, pole sul vaja teha mingeid kõnesid, sealhulgas telefoniga. Kui sul kõnesid ei ole vaja teha, vöib su telefoni funktsioonideks vabalt jääda fm raadio, pleier ja internetiühendus. Ja äratuskell nt. Kena. Ja kena rahulik ka. Töesti.

Vöimalik muidugi ka, et see on MÄRK, kui risti läbi euroopa söites kohtub so personaalne moobiltelefon (öigemini, nagu ma nüüd aru saan, pisike imevigur nimega sim-kaart seal sees) kümnete operaatorite pakutava leviga ning Iklasse jõudes ei suuda kuidagi lahti öelda Läti omast. Ning väljendab protesti, ühendumata sekundikski meie poolt pakutavasse Elisa koduvörku.