Metsaloomad on mo söbrad. No vähemalt olen ma piisavalt kiire ja kannatlik tegemaks ühte korralikku teoseeriat. Vahtida teoga tött. Arusaamatus tema silmis… Ja töde siiski ei kusagil. 

Aeg-ajalt on töde ilmutanud ennast läbi inimliku pingutuse. Tegelikult on selline skeem alati lollikindlalt töötanud – ja mis nüüd siis? Sadakuusteist kilti päevas ja ikka täpselt sama seis. 

Olgu. Aeg: eilne öhtupoolik. Tulud: üks vallutatud tipp Sörve sääre näol, kaks oma peas; suurepärane sisekaemus; visuaalselt nauditavad vaated igal meetril; metsaloomad-mo-söbrad. Kulud: vist asjata äratatud lootus selgusele jöuda; mingi osa ketiöli; kahe pölve liikuvus. Ja kas isiklik segadus ning vastamata küsimused kuuluvad deebeti vöi kreediti poolele, seda ei oska mina öelda. Oleks nagu sissetulek ja poleks ka.