Ankruketi lõpp on laulu algus. Panustan löpmatusele.

Kunagi nooremal kiviajal näidati aeg-ajalt telelavastust “Õnnelik lõpp”. Oli siinkirjutaja lemmikuid, kuigi kindlasti mitte eriliselt rõõmurohke lõpplahenduse poolest. Lugu ennast ei mäleta, jäänud on vaid mälujälg kirjeldamatust öövast ja halast. Kurb ja jube lugu, vähemasti mälestus on selline (miks selline meeldis, vöiks olla ilmselt ühe teise haigusloo küsimus) - siiski märkimisväärselt vähem kurb ja jube kui mitmed hilisemad mitte-telelavastuse-lood. Önnelikust löpust on palju, juttu olnud viimaselgi ajal. Muuhulgas väidetud tösikindlalt seda ära tundnud olevat. Vöi seatud küsimuse alla selle vöimalikkus üleüldse. 

Lõppudesse kodeeritud häda, viletsus, kahetsus, juba-tagasi-tahtmine, vöibolla valu – päris vastikud väljavaated. Vähem või rohkem tundmatusse vette hüppamine pealesunnitud vöi vabatahtlikuma uue alguse töttu on tegelikult sama vastik. Vöi ongi kogu vastikuse pöhjuseks. Mind jällegi on mönda aega intrigeerinud idee piiridest kui info vahetamise kohtadest, arengu sölmpunktidest seega. Väga intensiivse suhtlemise kohad, kus vahetatakse arenguks hädavajalikku informatsiooni. Seal ja ainult seal. Piirid üleminekutena territooriumite, hulkade, möttekäikude vöi ka olukordade vahel ei ole oma olemuselt midagi muud kui löpud. Löpmatult löppusid, ilma milleta ei toimu mitte midagi. Kogu traagika nende juurde on subjektiivne ja tölgendamise küsimus. Samamoodi, nagu löpu önnelikuks mötlemine. Ma ei tea, kas saab panna olulisuse edetabelisse kulgu ja tulemust. Puhta praktika pöhjal – protsess, tee, asjade kulg öpetab oluliselt rohkem kui see, mis löpuks välja tuleb. 

Õnnelikust löpust on olnud liiga palju juttu.