Möttekäik

Teatrist, mis teatud mõttes kaugnenud algsest rituaalsusest, on saanud vahend igapäevaprobleemide projitseerimiseks. Seega – saab teatrit vaadelda elu kõverpeeglina? Teatrist saadavad ühiskogemised peaksid inimesel võimaldama tunnetada ühisolemist, kooskõlastada oma ja grupi rütmi, identifitseerida end grupi liikmena. Rituaal elab, me toidame teda regulaarselt, vahel märkamatult, vahel teadlikult. Elab siis ka teater – igapäevaselt, meie keskel, meie endi tegemistes?
Siiski, hetkel, mil kaob körgem eesmärgistatus, ehk suisa religioossus – sel sünnib palagan, rahvaliku meelelahutuse vorm. Tsirkus, vana hea leivakõrvane.