Äärmiselt huvitav

Käre huumor tösielust.

Läheb külamees arsti juurde. No kuhu tal ikka mujale minna, kaks korda nädalas võimaldatakse koha peal perearsti, eks seda kasutab. Muidu tervisega suurt muret ei ole, elu on ju hea, palk jookseb ja paari aasta eest sai puuduvad hambadki uutega asendatud. Kena. Seejärel aga kippus raha üle jääma ning konverteeruma õlledesse, aina sagedamini. Eriliseks teeb selle loo tõsiasi, et, manustanud aastate jooksul märkimisväärse hulga vedelat saatanat, algas kuli jaoks ühel hetkel probleemikriitika ning ta töttas, nagu märgitud, tohtrile. Kurtis mure ää – näed, tohtriärra, jooma kipun, aita hädast välja, saada viinaravile!

Fenomenaalne. Ma ei tea, mitu külajotat üleülse on ise roninud nõu ja abi järele, aga vahva tegu.

Perearst, haritud mees, patsutas kulile õlale ning teatas: eh sind, tänapäeval ei ole olemas sellist võimalust. Tänapäeval, kulla mees, peab igaüks sellega ise hakkama saama! Mine koju!

Vot nii.

Eks ta läkski.

Lihtsalt üks küsimus. Mitte ainus, aga üks: kas arstide palgatõus aitab naaatuuukeee kaasa selliste masendavate olukordade vähenemisele???

Väsimus

Tänasest Postimehest saab lugeda, et sakslane on säärast sorti loom, kes söövat esmalt silmadega. No kena, kiitus eripära märkimise eest. Hh, maivõi.

Pullerits kirjutab, kuidas riigieksamitel ning ülikooli sisenemisel on võimalusi ohtralt – ning et nende arvu saab eduliselt kasvatada, tarbides eelnevalt piisavas mahus erinevate koolitusettevõete teenuseid. Piisava raha eest, mõistagi.

Okei. Ma tahan selle peale mõelda, aga homme. (Jah, jah, on teada, mida mul meenutada – oma särk ja selle suhe iseoma ihuga eksju, jap).

Praegu on vaja magada, sest uus tarkus on: iial ära ole õhtul veendunud pika kvaliteetune ootel, iiiaal!

Huvitav on, et siin käib keegi vahetevahel ja vaatab, aga ma ei tea, millistel asjaoludel. Jumalasthuvitav.

Loll saab peksa. Ja töörõõmu.

http://epl.ee/artikkel/371537

Tjah. Hästi, hästi. Sellele lisaks just hetkel väikelinna kiirabi peaarsti suust kõlanud: “Palgatase peab tõusma, muidu lihtsalt inimesed lähevad kiirabist ära!”

Ja seda siis, kui äsja on jõutud kokkuleppele meedikute palgaküsimuses. Ja KOKKUleppele on jõutud pärast seda, kui kõikjal on kõlanud kutsutute ja seatute (seatu – ilma seata olev?…) seisukohad palgatõusu võimatusest. Raha ei ole, midagi muuta ei ole või-ma-lik!

Ja nüüd? “…arstide töötasu saab 1. aprillist olema 99 krooni, õdedel 52 krooni 50 senti ja hooldustöötajatel 29 krooni tunnis.” Ääm. See tähendab, et ma olen haridussüsteemi halastajaõde? Palgaastmelt. Oleks arvanud, et vähemasti intern, aaaaga noh. Eks ta ole, see selleks. Mida ma siinkohal rõhutaksin, on tõsiasi, et väheste erialade spetsialisid saavad enesele lubada hüpet a´la “ma lähen ära, lähen väjamaale, elage vöi surge.”

Ah, no pigem siiski ilmselt “ma VÄGA ei tahaks minna, aga paraku te sunnite mind. Nii et jajah, nägemist. Kuni parema palgani! Või tahate te ümber mõelda?…”

Ja tõepoolest ei oska midagi arvata.

Ahsoo. Päris lahe. Publitseerisin selle sissekande – ka kassanäe, viimase pooltunni vältel toksitud segane kuid südamlik mõttekäik kadund kui vits vette (või kui pedagoogide palgatõus?…Vabandust! Noh. Üks lärakas suures süljekausis vähem.

Maa läks valgeks. See on ka kõik?

Vahepealsetest asjadest lihtsalt niipalju, et: http://ekspress.ee/viewdoc/574A282111C9F6BCC22572650031BDF1

Mina olen väga lihtne inimene ega mõista alati, mis on mis.

Ja kas boikottimist arutav kirjatükk võib olla hoopis peen üleskutse.

Ja vahel teeb mu lihtne aju kogu töö ära lihtsalt sel moel, et valib võimalikest hetkel erutavaima.

Seega lõbustan nüüd mõnda aega end jalutuskäikude ajal mõttemänguga sellest, kuidas rahvusliku märgi staatuses Kalev end uuel moel koguma peaks hakkama…

Mõte on ju põnev (kohe, kui lasta minna milles-kommid-süüdi-on-käsitlusel) ning selletaolise puhastuse järele januneme ammugi. On ju? Liiatigi ei ole ühiskondliku moraaliõuega nii, nagu teispool akent – sopale sadas helevalge peale ja kõik sai kenam.

On kohti, kus tuleks ise luuda liigutada.

Brutus, jajaa

Ronisin ka siis jalgupidi bensuvaadile ja taon enesele rusikaga vasta rindu. Eks paista, kuidas siin minema hakkab. Lihtsalt nii palju on kogunenud, nii palju tahab välja saada. Ma ise usun seda ekshibisionismi-mõtet ja see oligi, mis viimase lükke andis. Natuke nõme on olla, sest kes ikka on jutlustanud mittevajalikust, reostamistest ning pseudoprivaatsusest ning vörrelnud ajaveebe nende enamuses seinasodimistega. No peab siis iga mats saama sirgeldada – ja peab sirgeldus olema ilmarahvale vaadata? Ongi uhkem elada vöi? Häh.

Samas – ülikooli rektori valimiseks tuli visata kulli ja kirja – ega aidanud seegi. Ei jöua säärast totrust ÜHEKAUPA kaaskondsetele kiruda! Ja nii edasi.

PS: Kas kusagil on ka nupp, mis selle katsetuse olematuks muudab? Pliiz?

PPS: Ma saan siin asju oma suva järgi punaseks teha kui tahan. Meeliülendav. Kuningriik. Vöimalik, et ma hakkan natuke paremaks inimeseks nüüd tasapisi – pluss see ekshibisionismi möte ikka.