Suuremosa asju on mitme otsaga. Nt küsimus sellest, mis siis TEGElikult hullem on, kas saja vingus näo nägemine KOGU aeg vöi nii umbes kahekümne normaalse inimese kadumine lühikese aja jooksul suvalistes suundades määratud (kuid vägapikaks) ajaks? Kahtlemata oleks vingatseid märkimisväärselt kergem kannatada, kui normaalsed oleks käe- vöi vähemasti nägemisulatuses. Häh.
Olgem ausad, TEGElikult ju ei mötle keegi kahele lihtsale asjale, mis teeksid elu oluliselt elamisväärsemaks. Et aktustepäeva ei vöi esmaspäevale paigutada ja et kui köik on koos tunnistuste ja värkidega läind, siis on mahajääjatel ikka elunömkar olla. Vahel.
