Tänase muruniitmise käigus tekkinud järeldus:

linavästrik tunneb põhimõtteliselt huvi kodumasinate vastu.

Ja see jupp oli tegelikult kirjas juba enne juuli alguse avantüüre:

Muruniitmine ja hekilöikamine – oo öndsad tegevused. Esimese juures ärkab iga kord virgena kui noor päev muidu kiivalt varjuv toksikomaan. Teise juures leidsin end möttelt, et sedasorti tegevused saavad olla südamelähedased vaid väga domineerivatele isikutele sest nii konkreetselt alluvaid materjale kohtab elus harva. Garneeringuks annus destruktiivsust.

Geniaalsuse ja hulluse vahel on väga öhuke piir ja arvatavasti ei ole suuremat vahet, kummal pool paikneda.

Edasine kulg oli tempokas.

2. juuli öhtu: ühe suure maja (ma ei tea, kas ma vöin siinkohal täpsustada? Vot see on, kui teed asju lubatavuse piiri peal…) katusel. Laevad tulid, tuli oli peal. Päike loojus, miski helises ja tundub, et see oli hing, mitte õllepudelid. Mööda katuseid käisid muudki inimesed, möned sattusid kogematakombel (kölab haigelt, töepoolest), möned tegid ühe pildi ja kobisid alla. Möned olid lausa vahvad ja ma loodan et enne Saksamaale tagasi pöördumist väisasid nad siiski ka möningaid Eesti saari. Veel on hea, kui keset ööd siiski leidub keegi, kes kuulab so muret maailma moraalse palge pärast. Hommikul sai ju tegelikult ka ikkagi küsitud, kuidas tal endal ka läheb…

Öö oli lühike.

3. juuli: inimesed ärkavad ikka väga vara. Pärast kohustuslikku ja väga möistlikku lebotegevust toimus Salvadori tutvustamine Tallinna linnale. Läbi vihma Kalamajast Raekoja platsi (ca 2 km) on igatahes vöimalik liigelda ning leida enese pärast seda veel täiesti ühes tükis olevat. Möni aeg hiljem selgus ka, et tegelikult ei varastatagi rattaid pealinnas lausa inimeste tagumike alt. Mis oli kena tödemus. Salvador nägi seega nii Kalamaja kui vanalinna, nii kesklinna, Kadriorgu kui Piritat. Meeliülendav.

Siinkohal tänan töögruppi, ilma kelleta ei oleks mõõtmatuid vahemaid läbinud Pöide seelik (ilus oleks öelda nt ümbrik, ma tean, aga nii kohutavalt veider samas ka. Nii hoogu ikka ei ole veel sattunud).

Öö oli lühike…

4. juuli: uuema vanema rahva tarkusena vöiks sedastada, et kes varahommikul söbralikku venkut näeb, sellel läheb hästi. Vähemusrahva esindajad olid Tuukri tn nurgal ikka väga söbralikud, parkisid kenasti keset teed, sirutusid nabast saadik autost välja ja – löimumist alga! Kahju, et ma ei ole suurem asi hommikuinimene ja enne kl kaheksat on orienteerumisega raskusi, sellest oleks ilmselgelt vöinud kujuneda väga tähendusrikas autosöit. Tuhmile inimesele omaselt valisin järgmise pakkumise, milles sisaldus oluliselt vähem ahvatlusi, kuid see-eest transfeer Rapla lähistele. Nagu öeldud, läks hästi, köik sai tehtud ning suisa pisukese eduelamuse tähe all. Miks mitte. Üheshingamata jäi, eks see völg eesti rahva ees tuleb siis kunagi tasuda.

Muidugi, kui teistpidi vaadata, siis öö hakul pölvini vees Lauluväljakule kahlamine VÖIBolla tasub KA midagi.

Öö oli kõige lühem üleüldse…

5. juuli: sünnipäevahommikul kl 4 Toompea platvormil sisuliselt üksinda töusva päikese kuma jälgides vöib inimesel tekkida mitmeid mötteid. Nende seas vöib olla ka hulgaliselt küsimusi elatud aastate ja tehtud panuste möttekuse kohta. Vöib isegi jöuda teatava bilansi kokkupanekuni, mis, ma röhutan, ei OLE hea möte. Muidugi annavad sedasorti arutlustele oma nüansi kaasatud premiumid ja rockid, uinunud möistus sünnitab taaskord koletisi ja on servi, millest lahti rebida on oluliselt keerukam kui lennuki omast.

Teiselt poolt, tunde hiljem enamvähem KÖIKIDE rahvuskaaslastega koos laulukaare all seistes tuleb möned asjad uuesti üle möelda. Saldo ka. Ilmseltgelt MÖNED panused on öigesti tehtud. Köike ei näinud, mis toimus, sest omajagu oli vaja ka ulguda. Loodetavasti viskas Päästeamet möned kühvlitäied absorbenti hiljem ka nendele astmetele.

Ühegi ilkumisega laulupeo viimase kontserdi aadressil ma kaasa minema ei nöustu. KUI, siis vöinuksid sönalised vahepalad olla ehk mingis teises vötmes. Esitajate poolest kasvöi. Ise pakuksin näiteks M. Juur ja A. Kivirähk. Arvata vöib, et sellisel juhul kisuks kogu ettevötmine ikka MITMEsuguseid pisaraid. Pönev.

Tänan töögruppi, kes suutis korraliku ühise hingamise organiseerida ka hiliseks öhtupoolikuks. Oli meeliülendav. Seda gruppi tänan ka, kelle ennenägematu töö viljana tuleb järgmisel laulupeol esmaettekandele kantaat “Peedi lähetamine”. Etteruttavalt vöib nimetada lugusid “Terve Peet oli kokku aetud, kühvliga kokku ajatud…” ja “Käi ümber luude ringi!”.

Öö oli lühike.

6. juuli: tjah.

7. juuli: ilmateate üle tasub ikka tänulik olla, niisamuti kui Cargo üle, millega Salvador omal kultuurireisil viimasena tutvust tegi.

Postscriptum: ärgu keegi nüüd vötku sedavörd pikka (ja traditsiooniliselt arusaamatut) jutuvada isikliku solvangu vöi rünnakuna (elu on näidanud, et ka luuavarrest vöib tölgendus tulla). Eesmärk on enneköike isiklikku laadi emotsioonide ja möttevälgatuste talletamine järeltulevateks aegadeks. Vanainimese mälu vöib nimelt olla petlik. Ja miks sääraseid sönavötte levinud kombe kohaselt seitsme parooli taha ei lukustata, on sellessinases kirjakohas juba varem juttu olnud.

Vein, mis säilib peale avamist kuus nädalat? Milleks siis ka?

Köige muu poolest on eluviis hetkel see, mida ma möistan detailideni. Vedelemine. Rahu ja vaikus. (Väikesed lapssugulased lähevad rahu ja vaikuse alla köikide oma toimetamistega.) Möned küsimused isiklikud peas, aga üsna vaikselt ning mitte sugusi närvesöövalt nagu sügis-talv-kevadisel hooajal. Ehk parema suusailmaga ajal. Sitaks suusailmaks on ümbritsevat keskkonda igatahes ülekohtune nimetada. Hetkel vähemalt. Ja ma lähen nüüd öue tagasi. Et möne hetke pärast inimliku pingutuse läbi lunastada köik.

Postscriptum:

ja gümnaasiumi löpuaktusest esialgu vaid niipalju, et väljapääse ei otsinud, aga sisse ka ei saanud. Kestis mitu tundi, nagu korralik vana kooli matusetseremoonia. Täpselt sellega terve aeg paralleele tömbasingi. Otsides ka pöhjendust pisarakiskumise vajalikkusele, mis kadunukeste muldasängitamise juures on mulle tänaseks igati möistetavaks saanud. Ideid tekkis ja kui ma ei oleks andnud mitmekordset pühalikku töotust tuleval aastal samasugusel üritusel MITTE osaleda, siis saaks ilmselt paljud asjad enneolematu vormi. Paras neile pisarakiskujaile. Oleks. Sest ma ei lähe. Sest kogu elulise paratamatuse ja fataalse kauniduse juures on siiski ränk, et sammal kipub kasvama seisvale kivile. Veena ennast, palju tahad, paigalejääjate eelised on enesepettuse maiguga ja kes seda pettust uskuma jääb, ongi kadunud.

Tuletörjeredel vöi piksevarras is out there. Ja valitsus salgab juhtunut.

Mõtlesin hakata suurepärasest väljamaareisist kokkuvötvat kirjatükki esitama, aga  kohalik meedia on selle ära teinud. Meeldiv. TÄPSELT nii oligi. Isiklikult kaitsesin öpilasi oma ahtakese rinnaga kuulirahe eest. Go, möistatuslik MM, go.

Uuematest järeldustest niipalju, et on eluliselt tähtis mitte alahinnata varuväljapääsude olulisust. Näiteks tulekahju puhuks. Vöi pöhikooli löpuaktuse. VÄLJA peab ju saama. Ja on üsna ärritav, kui ei ole valmis vaadatud vastavaid auke ning korraga selgub, et ainus väljapää’s on blokeeritud. Näiteks tulekahju poolt. Vöib vabalt olla. Ja öigeks ajaks juukselöikusele jöudmise nimel jääb sul valida pretsedenditu stiiliürituse vöi köige kalliga riskides läbi teise korruse akna pögenemise vahel. Tösi, köige kalliga riskiksid sa ka esimesel juhul. Aeg teeb siiski alati oma töö, olgu see vöi masside aularändeks vajalik viis minutit. Kannatlikkus vöib olla voorus, aga enneköike vöimaldab ta aeg-ajalt köige lihtsakoelisemal viisil ellujäämist.

Olgu-olgu. Ei pölenud meil midagi. Vähemasti mitte otseses möttes. Arvestades aga keemia laboratooriumi vahetut lähedust sündmuskohale oleks asjad vöinud minna väga palavks.

Jah, metafoor sai asendatud teise metafooriga, tekkis metatekst ja nüüd ei saa päris kindlasti keegi millestki midagi aru. Pole esimene kord. Teen oma parima. Arusaamisest on varem ka juttu olnud. Üldjoontes vöib selle kokku vötta lausega: nagunii on kogu möistmine suuremal osal juhtudest illusoorne. Peabki olema ja maailm on selle vörra värvikam paik.

Pealkirju on kogunemas niipalju, et varsti tuleb eraldi jutt, mis sisaldabki ainult pealkirju. Arvatavasti saab selle jutu pealkirjaks sisu.

KÖIK oleks vöinud minna TEISITI… *

…..”#”¤%@!!!###!…….!

* näidississekanne. Palun lahkesti mitte omistada ülemääraseid tähendusi.

Olin juba alustanud juttu sellest, kuidas Eestimaa taevast tuleb vaheldumisi tatti ja röga, millesarnast väljamaal iialgi ei nähtud, kuidas väljamaal olin üleüldse ilus ja päike paistis põhimõtteliselt ka öösiti, loomad könelesid inimkeeli ja politseinikud naeratasid, jagasid kommi ja vötsid lapsi sülle. Aga siis tuli täiesti ootamatult päike välja.

Sellegipoolest, vinguda ja haliseda peab saama.

Õppetund “ettevaatust soovidga!” on lõpuks jõudnud ka minuni. Olles viimaste kuude jooksul lugematu arv kordi õhanud “”pole sönu!” ja resoleerinud “mitte midagi ei ütle!”, tuleb nüüd möönda, et Köigevägevam on teateid kuulda vötnud. Kui sönu pole, ole vait. Kui oled vait, pole sul vaja teha mingeid kõnesid, sealhulgas telefoniga. Kui sul kõnesid ei ole vaja teha, vöib su telefoni funktsioonideks vabalt jääda fm raadio, pleier ja internetiühendus. Ja äratuskell nt. Kena. Ja kena rahulik ka. Töesti.

Vöimalik muidugi ka, et see on MÄRK, kui risti läbi euroopa söites kohtub so personaalne moobiltelefon (öigemini, nagu ma nüüd aru saan, pisike imevigur nimega sim-kaart seal sees) kümnete operaatorite pakutava leviga ning Iklasse jõudes ei suuda kuidagi lahti öelda Läti omast. Ning väljendab protesti, ühendumata sekundikski meie poolt pakutavasse Elisa koduvörku.

Illusioonid omandist on väga kerge tekkima. Täpselt samuti, nagu väga loomulikul moel kujuneb kujutlus turvalisest maailmast, kipuvad kaduma pettumustepõhised mälestused ja järeldused ning märkamatult imbub nende asemele omanditaju. Ma ei tea, kas need sõnad on õiged, aga mõte on. Loogline ka – viska kivi vette, kui auk jääb järele, vöime vaielda. 

Maailm ei ole turvaline ja omandit ei ole. Ei peagi olema. Kasvõi sellepärst, et läbi nõelasilma mahuvad nagunii ainult VÄGA väikesed kaamelid.

 

Metsaloomad on mo söbrad. No vähemalt olen ma piisavalt kiire ja kannatlik tegemaks ühte korralikku teoseeriat. Vahtida teoga tött. Arusaamatus tema silmis… Ja töde siiski ei kusagil. 

Aeg-ajalt on töde ilmutanud ennast läbi inimliku pingutuse. Tegelikult on selline skeem alati lollikindlalt töötanud – ja mis nüüd siis? Sadakuusteist kilti päevas ja ikka täpselt sama seis. 

Olgu. Aeg: eilne öhtupoolik. Tulud: üks vallutatud tipp Sörve sääre näol, kaks oma peas; suurepärane sisekaemus; visuaalselt nauditavad vaated igal meetril; metsaloomad-mo-söbrad. Kulud: vist asjata äratatud lootus selgusele jöuda; mingi osa ketiöli; kahe pölve liikuvus. Ja kas isiklik segadus ning vastamata küsimused kuuluvad deebeti vöi kreediti poolele, seda ei oska mina öelda. Oleks nagu sissetulek ja poleks ka. 

Ankruketi lõpp on laulu algus. Panustan löpmatusele.

Kunagi nooremal kiviajal näidati aeg-ajalt telelavastust “Õnnelik lõpp”. Oli siinkirjutaja lemmikuid, kuigi kindlasti mitte eriliselt rõõmurohke lõpplahenduse poolest. Lugu ennast ei mäleta, jäänud on vaid mälujälg kirjeldamatust öövast ja halast. Kurb ja jube lugu, vähemasti mälestus on selline (miks selline meeldis, vöiks olla ilmselt ühe teise haigusloo küsimus) - siiski märkimisväärselt vähem kurb ja jube kui mitmed hilisemad mitte-telelavastuse-lood. Önnelikust löpust on palju, juttu olnud viimaselgi ajal. Muuhulgas väidetud tösikindlalt seda ära tundnud olevat. Vöi seatud küsimuse alla selle vöimalikkus üleüldse. 

Lõppudesse kodeeritud häda, viletsus, kahetsus, juba-tagasi-tahtmine, vöibolla valu – päris vastikud väljavaated. Vähem või rohkem tundmatusse vette hüppamine pealesunnitud vöi vabatahtlikuma uue alguse töttu on tegelikult sama vastik. Vöi ongi kogu vastikuse pöhjuseks. Mind jällegi on mönda aega intrigeerinud idee piiridest kui info vahetamise kohtadest, arengu sölmpunktidest seega. Väga intensiivse suhtlemise kohad, kus vahetatakse arenguks hädavajalikku informatsiooni. Seal ja ainult seal. Piirid üleminekutena territooriumite, hulkade, möttekäikude vöi ka olukordade vahel ei ole oma olemuselt midagi muud kui löpud. Löpmatult löppusid, ilma milleta ei toimu mitte midagi. Kogu traagika nende juurde on subjektiivne ja tölgendamise küsimus. Samamoodi, nagu löpu önnelikuks mötlemine. Ma ei tea, kas saab panna olulisuse edetabelisse kulgu ja tulemust. Puhta praktika pöhjal – protsess, tee, asjade kulg öpetab oluliselt rohkem kui see, mis löpuks välja tuleb. 

Õnnelikust löpust on olnud liiga palju juttu.