Blogosfääri raputavad perioodilised köikuvliikumised. Nüüd on mönda aega siis jälle kombeks olnud vinguda sel teemal, et köikide (teiste) blogijate möttekate postituste arv on nullilähedane ning eriti hull, kui diipi panema asutakse. Kuna siinnsed laused ei ole oma önnetust algusest alates pretendeerinud ei möttekusele ega diibile (kuigi paratamatult täiesti spontaanselt ja iseloomulikult nad seda muidugi on), siis ei hakka sellesse lastehaigusesse nakatuma. Sööge vitamiine, immuunsüsteem on selle eest tänulik.

Viimase lause juures meenus armastus kui haigus. Väga pönev kombinatsioon tekkis peas. Aga diipi ei ole soovitatav panna, seetöttu kuss ning tarvilikumate tegevuste otsingule.

Täna ei toonud öunu. Karamba.

Kuradikülmon…

Kas te jätaksite ostmata öunad nimega Karamba? Isegi kui suuremat öunahuvi ei ole. Ma möistagi ei saanud jätta.

Valearvestused on saatuslikud. Vöid ju möelda, et köikidele osapooltele on kasulik, kui rüüpad enne teooriaeksamit lonksu starterit. Loomulikult on selle otsuse taga enneköike sinu ja starteri suhe ning asjaolu, et oled parasjagu loppis. Loll ka – nagu Annekas ja teised teadlikud persoonid ei oleks sulle eluaeg jahvatanud energiajookide kahjulikkusest. Ja mitte et sa ISE ei teaks, et akuhappe sissekallamine ei ole möistuspärane teguviis. Niisiis on valearvestuse tagajärjel kogu maailm¹ täis mingit kleepuvat möga. Ja kuna selles maailmas paiknes kindlal kohal ka üks teine maailm², mis oli välimisest palju suurem, siis on kleepuvat möga täis ka see. Ja vötab küll veel vöibolla pildi ette, aga miski ei ole enam sama. Kleepuv möga teeb oma töö ja on küll lootus et mingid kauged imemehed teevad kahe nädalaga ränka tööd ja köik saab korda – aga see lootus, sarnaselt miljonite omasarnastega, on määratud hukule. Olgugi, et viimasena.

Pisike ront asendusmaailm vöib küll olla nummi, aga ei saavuta iialgi oma eelkäija taset ning positsiooni.

Pisikesed energialaksud on enesepett ja vöivad tekitada suurema jama kui sa elu sees -nendega möelnud oled.

¹ no nt kott

² no nt fäänsi moobiltelefon

 

Millise peenema töve uus sümptom siis peaks olema naerust nörkemine ülemuse kirjast smailit [:-)] leides?

Eelmine jutt puudutas valimistulemusi ja esialgset furoori nende ümber.

Issarist. Nagu lapsele räägi.

Hmh. Suurem etendus – vöi trummilööja saatus kodanikuühiskonna varemeil?

Viimane tähenduslik ülekanne ei tähenda teile arvatavasti suurt midagi, mulle tegelikult ka ei rohkemat kui vaid lapsena mingilt raamatuseljalt palju kordi loetud pealkirja, Trummilööja saatus krahvilossi varemeil. Lugemiseni ei jöudnud, ilmselt ei köida trummilööjad ega krahvilossid piisavalt.

No üldjoontes ma olen teadlik, et sel teemal söna vötta on väga tänamatu töö ja ideena ei eristu. Aga paari vestluse käigus öhku vöi mönel juhul emmessenniaknasse raiutud mötted on nii kenad mo meelest.

Alljärgnevat on seega möned juba lugenud, teist korda ei pea.

Ma ei näe tegelikult ainsatki pöhjust ei ole “>ei “>ei “>imestamiseks ega kirumiseks, inimesed on tegutsenud nii, nagu on ellujäämiseks kohane. Evolutsioon ei ei “>ei “>ole ei “>ole “>mitte öpetanud ellujäämiseks empaatiliselt ja pikemat perspektiivi silmas pidades abstraktsetes suurustes mötisklema. Praegu on selline aeg, et inimestel on enamasti keeruline ja ebakindel olla. Kui hommikul tööle minnes liftikaart ei tööta, siis ei ole pöhjus alati tehniline rike vöi samas taskus olnud mobiiletelefon vaid näiteks töökoha kaotus. Väga vastik ja sa ei tea, millal see sinuga juhtub. Sellises olukorras ütlevad köik vähegi üldtuntud arusaamu viljelevad erakonnad, et jah, meil ongi raske, köikidel – ja me peame köik nüüd koos nälgima ja üksteist toetama. Kunagi kümne aasta pärat on arvatavasti lootust jöuda natuke paremale järjele.

Möni ütleb ka, et hah, pole midagi, köik on korras – aga see jutt on väga ebakindel ning pöhjustab kulmukergitusi seda enam, et Inimene Inimene “>Inimene “>ometi näeb ja Teab, mis elus tegelikut toimub. Peaminister vöib oma palga juures rääkida mida tahab, aga Inimene “>Inimene Inimene “>Teab. Ja Inimene ei taha, et temaga kaasa nutetakse. See on väga nummi, aga Inimesel on niigi raske ja ta soovib, et talle antaks kartul, mille ta saab potti panna vöi sada krooni. Ja öeldaks, et jah, köik on sitasti, sest teised siin vusserdavad. KÖIKE saaks paremini – ja MEIL on selleks plaan. Inimene tahab sellist asja.

Vaadake vana Maslow püramiidi vöi midagi. Kesse sul ikka peaga mötleb, kui süüa ei ole. Piltlikult. Olgu, sajad tuhanded töepoolest otseselt ei nälgi (sest häbematast vaimse tervise rikkumist ja mötlemisepuudust kehtivate normide kohaselt näljahädaks ei peeta, endiselt). Aga piisab, kui inimesel on tunne, et kohe-kohe tuleb töepoolest hakata harjumuspärastes asjades pöhjalikult koomale tömbama. Paari Paari “>Paari “>tuhli andmine on väike suur “>suur “>samm ühele linnavalitsusele, aga suur samm märkide maailmas. Paari tuhliga annad sa Inimesele tegelikult teada, et vaata, lollid räägivad, et ei saa saa “>saa “>hakkama. Ja ega nemad ei saa ka. Meie teame, et saab, meil on plaan. Meil on suur tuhlikuhi ja sa saad sinna ligi, kui ainult lollid minema peksta. Ja meie teeme töökohti ka, vaata kui kena.

See köik töötab ja oleks imelik, kui ei töötaks. Osalusdemokraatiat ei tehta ka nii, et köik kodanikud hakkavad poliitikuteks, köik teavad köike, oskavad köiges kaasa rääkida ja strateegiliselt möelda. Polegi Inimese asi strateegiliselt möelda, ma leian. Inimene Inimene “>Inimene “>peab strateegiliselt oma oma “>oma “>eluprobleeme lahendama ja see on juba piisavalt keeruline ülesanne. Jah, kui nüüd VÄGA tänamatute üldistusteni töusta, siis peaks 40 tundi nädalas tööd rügaval makse maksval ja rahvuslikku koguprodukti tootval Inimesel olema öigus vabal ajal köht taeva poole lebotada, koera sügada ja ölut juua. Tegelikult. Mitte valutada oma südant ja töötada välja skeeme riigi olukorrast arusaamiseks ja väljatulekuks. Selleks tarbeks on Inimene läinud möningatel pühapäevadel määratud jaoskonda ning valinud enese eest keerukaid otsustusi tegema teised inimesed. Üks neis pühapäevadest oli eile.

Ebakindla tulevikuga inimene ei ole produktiivne, seega on ebakindluse külvamine, löputu masust ja tema vendadest jahumine sealhulgas käsitletav ühise ressursi hoolimatu raiskamisena.

(Tuhlis on saare keeles kartul)

Kasvataja vöi modell… ma ei tea ikka veel. Ühe vastu on argumente rohkem, teise vastu vähem, aga … ILMSEmad.

Täna lisandus Robi. Jälle ei saa aru? Muidugi. TE ei saagi saada. Umbes neljakümnel näol oleks täna olnud vöimalus tutvuda ja hiljem vöib-olla ka aru saada, aga nad ei teinud seda. Ei taibanud (mis on kahetsusväärne) vöi ei julgenud (mis on töenäoline).

Igatahes on Robiga hea ja turvaline, ta kuulab, öpib hoolega, omasid ei hammusta ning on Wilsoni…sugulane vist.

Täna oli taas vöimalus tömmata ristikesi tabelisse, mis kandis uhkeldavat peakirja Kutsehuvide küsimustik. Küsimusi, nagu vöinuks eeldada, ei esitatud. Pikima möttepausi ja könekaima turtsatuse pöhjustamise eest saab linnukese valikulahter kasvataja – modell. Selles möttes töepoolest, et kui nüüd olekski valida? Ja oleksid ellimineeritud kalur ja bussijuht? Uuteks elukutseteks on nuhk ja jumal, sest testi uskudes peab saama luua ja uurida.

On kahtlemata neid, kelle äng ja ööv on kordades siinkirjutaja omadest hullemad ja kelle blokeerumisvastane süsteem töötab kordades kehvemini vöi on löplikult alla andnud. Ja ometi näeme neid toimimas ja asju tegemas. Ja ei kuule vahetpidamatut hala. Üks ütles eile, et ta ei jaksa väga kaua elada – mis see söna oligi? – surutises? Ta ilmselt lihtsalt vahetab tonaalsust siis, kui vaja. Mul lihtsalt plahvatab mingil hetkel. Aga vaja on detonaatorit. Vaja on närvi minna. Järgneks platoofaas ning pärast seda oleks juba edasised asjad näha. See skeem töötab alati. Nüüd on juba väga kauaks jäädud kööluma ühele löigule.

Üks teine nimetas apokalüptikuks. Selles möttes oli öigus, et kui ikkagi silmad lahti teha ja ümberringi vaadata, siis on arvatavasti maailmalöpp juba ära olnud.

Aga inimese kloonimine ei ole meie öigusruumis endiselt legaalne ning seetöttu vöiks püüda selelst hoiduda. Möeldagu oma peaga ka natuke.