Lumi on kohalikele küla- ja metsavaheteedele moodustanud pönevaid sogaseid ja körgeid kuhjasid, eile hakkasin oma suureks röömuks taipama, kuidas neist kinni jäämata läbi söita. Väga innustav. Mo enneolematu elevuse töttu oli naisesivanem täna sunnitud vormistama lauseid nagu “kas ma pean autol rattad alt ära keerama…”

Üllatustesse suhtun kahtlustavalt ja see tava on end usaldusväärseks kinnitanud. Reedese päeva ühes unises punktis vöinuks maailm muutuda, sest laekus hooaja esimene söbrapäevakaart. Tänan südamlikult kogu korraldustiimi. Üllatustealane skepsis säilib ja on nüüd ka oma eluöiguse igati ära teeninud. Löpmatud heietused selle üle, kas elu äkki mitte till ei ole, jäid hoolimata meisterlikust näputööst lahenduseta. Möte sellest on omal moel kaunis, otsavaatamine… ei olnud algses kavas. Ehk teisisönu: ettevaatus soovidega ei tee paha, vahel vöidakse sind nende töetruude kehastustega üllatada.

Sürpriisiproblemaatika. Tuleb siiski vabandada köikide ees, kes allakirjutanu suuresilmalise ilme aegade jooksul läbi on näinud ja selle taga tüütust, ehmatust ja ebamugavust ära tundnud on. Kulme jöuga kosmilistesse körgustesse kergitada on kordades lihtsam kui köiki mainitud emotsioone enne sündi surmata.

Jalakäimise aspektist ei ole midagi nürimat kui neli kilomeetrit sirget lagedat kruusateed. Kes ei tea, proovigu, terviseks. Ja metafoorid töötavad, sest elamise aspektist on ilmselt sarnasel pöhjusel vaja mingeid märke kalendrisse, midagi ootamisväärset. Muidu läheb segaseks. Üks kuu ei ole pikk aeg, kui punasesse märkmikku on mitmeid ristikesi tehtud. Kölab sama paljutöotavalt kui täna öpitud uus söna vinoteraapia.

Don´t wake me… I´m falling.

Slow spiral into morning.

Laulud elavad oma elu, tulevad ja lähevad suvaliselt, sa vöid olla nad täiesti unustanud, nagu tatisel talvepäeval päikese – ja korraga ilmub ta sinu ette, itsitab vöibolla natuke, vöibolla muigab tuttavlik-nukralt ning osutab enesele. Nöudes, et teda tähele pandaks. Teab küll, krt, et tema selja taga seisavad kilomeetritepikkused hallid

varjud, aga taob enesele siiski vastu rindu ja keeldub oma urgu tagasi ronimast.

Tehtud tegude, ammumöeldu ja -tuntu varjud, mille on kättesaamatusse körgusesse kasvatanud sinu enese möttevalgus. Seisavad, tuletades meelde neid hommikuid, kui erkrohelised lehed vedasid eilsed silmad kissi ja ilgelt iiveldas, sest köik sönad olid kerkinud neelu ning pressisid seal leiduvale nibule.

Iivelduse vastu aitab näppude kurkuajamine, see töde vöiks ammu selge olla. Olnud olla.

Ei olnud. Pole ka nüüd, kuigi peaks, näpud peaks kurku ajama, sest ainult paisu tagant pääsev toob töelise kergenduse, lennaku see siis nurka, paberile vöi kuhu tahes. Ning nüüd tuletavad pikad varjud sulle meelde, et tegelikult ei suutnud sa neid ka alla neelata, rääkimata seedimisest. Vöibolla on nad so lugematuatmosfäärise siseröhu toimel teemantiteks muutunud?

Köik, mis kriibib, ei ole siiski teemant – ja köik pausid ei kanna.

Hommik on kaugel… joogem ja laulgem! Igas päevas vöiks olla veel teinegi päev – ja viskiklaas mölemas käes!

Lugeda on tarvis. Enam ei topi raamatuid aastateks  kapi taha peitu. Hea küll, allakirjutanule ei ole kunagi niipalju nutikust jagunudki, mönedele, ma tean, on.

Kirjutamisest on palju juttu olnud – ja jutuajamine ei muuda seda kergemaks. Tegelikult ilmnes möödunud kesknädalal (kessiku – on oluline, et see söna elaks), et kirjutamine onGI köige rängem asi maailmas. Vöimalik, et see oli nii just sel päeval, selles ruumis, sel kellaajal. Ja nendes etteantud raamides. Köik vabandused ei tee aga asja ilusamaks – olengi loll. Aastatega on arenenud ainult tagumise osa vöimekus püsida tundide kaupa istuvas asendis. Kogemus sellest, kuidas sa oled kuus tundi kirjutanud ja tulemust läbi lugeda püüdes selgub, et paberil on null mötet – öövastav. Muidugi, löppkokkuvöttes, meeldib-ei meeldi, on tegu lihtsalt müügiga – mida osavamalt sa suudad oma möttekäigud lugejale pähe määrida, seda kasulikum. Ideed ja sisemaailm enampakkumisel.

Sel pöhjusel ei arva ma midagi teatavates öppeasutustes rakendatavas lennu- vöi misiganeskirjandi konkursist. Ja samal pöhjusel ei arva ma ka, et andekale kuid end edevuse toel lolliks ja nüriks laiselnud abituriendile peaks väga kaasa tundma madala kirjandiskoori puhul. Sedavörd körges vanuses peaks juba selge olema, et tööd tuleb teha, ühel ühtede, teisel teiste kvaliteetide töstmisel, aga keegi ei pääse. Paigalseis on tagasiminek. Ärge tulge seletama, keegi ei ole teie eest seda lihtsat töde varjanud. Jah, ka önnefaktor loeb, siin samapalju kui mujal – aga küündimatu on ainult sellele lootma jääda. Mille kohta allakirjutanu isiklikult möödunud nädalal hea näite töi. Muidugi, siin tuleb lihtsalt uskuda mind ennast, sest seda sönadest moodustatud soperdist ei pea kellegi silmad näha saama.

Koolide edetabeli vötisn eelmise nädala löpus stendilt maha, sest esiteks ei olnud enam ruumi ja teiseks on see (just selle väljaprintimine ja seintele riputamine, isegi sellele viitamine. Mitte tabeli koostamine) ülima ebakindluse tundemärk.

Lugeda on tarvis. Vältida tuleb aga ülemäärase lolluse tarvitamist. Sellele on siin ka viidatud, vöin üle öelda: lollus oma erinevates vormides on nakkav. Väga.

Mida ma sel nädalavahetusel teen? Hmm, töesti.

Mo nädalavanuses punases ja VÄGA fäänsis märkmikus (jah, TGLT ma ju unistasin Märk Mikust…. teate küll. Kuid määratud on, et tema jääb mo elu punase niidina läbima ilma, et me iial enam kohtuks…) ilutsesid laupäeva kohal paljutöotavad sönad “ma magan”.

Samad sönad leiduvad kogu kauniduses pühapäeva kohal. Ja oma märkmikku ma usun. Te usuks ka.

Otsivate inimhingede metafoorina on rongide möiste pidevas kasutuses ja kulunud. Vöibolla on selle pöhjuseks asjaolu, et midagi suuremat ja raskemat paratamatult määratud rada mööda kulgevat on meil raske ette kujutada.Kui ma tahan kirjeldada midagi, mis otsib teist ja leiab selle vastassuunas kihutavas omasarnases – siis ei leia ma siiski paremat vördlust kui rongide oma.

Need sarnased kohtuvad ühes punktis ja liiguvad möne hetke tihedalt teineteise körval, olgugi vastasuundades. Kui lühike lähestikku kulgemise hetk on möödas, algab valu. See muutub iga kaugusse lisanduva meetriga suuremaks. Ja siis saabub punkt, millest alates vöib vördlusaluseks kasutada mitte enam klizheedeks roostetanud rongimölakaid vaid… Mida?

Amputeerimine sobib näiteks.

Mul on kahju seda öelda, aga me peame osa teie elust amputeerima. Nekrootilised koed tuleb eemaldada, et nad ei mürgitaks kogu olulist tervikut.

Jah, eemaldatud osa vöib hakata elama oma elu. Me nimetame seda fantoomjäsemeks. Vöi fantoomeluosaks. Teie ärge nimetage seda kuidagi, püüdke lihtsalt aru saada, et… et see rong on läinud.

Mis viga on vaadata filmi, kus peaosaline areneb asja käigus Brad Pittiks, eksole. Ja see oli ainult ÜKS kena asi.

Ajad on ikka kummalised olnud, mitte isegi eoonide eest vaid üsna hiljuti.

Sest, noh…

Mis viib mötted edasi sellele, et aja kulg ei ole kindlasti mingi lihtne asi ka relatiivsusteooriaid asjasse segamata. Subjektiivne, äärmiselt subjektiivne.

Jah. Kuidas see siis käib, milliste reeglite alusel inimesi üksteise ellu paisatakse? Ohtlik möttearendus muidugi, sest saamisele järgneb kohe ja kindlasti ka ilmajäämine. Köige üllatavamaid käike aga tuleb ette. Nendes hetkedes osalejad ei kipu üllatusi just kergemaks muutma. Veelkord liblika tiivalöögi juurde – tagajärjed üks hetk ja tuhandeid kilomeetreid hiljem vöivad olla väike lustlik vahepala vörreldes tulemusega, mida inimeste eludesse sisse söitmine kaasa toob. Nimetagem seda vertikaalseks seoseks.

Tabasin kuulajate etteheitvaid noote, olles kirjeldanud kunagisi pikki ja ära jäänud inglise keele tundide töttu haridusteele potentsiaalselt hävituslikke vestlusi kunagise kirjandusõpetajaga. Olgu. Ja mitte üks asi ei ole suutnud siiani köigutada seda loogikat, mille kohaselt 45-minutilised öppekava järgides läbi viidavad surakad on koolis kui mitte tühise, siis ikkagi küllalt väikese olulisusega. Pöhiosa uuest teadmisest ja kogemusest ammutatakse siiski mujalt. Seega – ei mingit kahetsust.

Inimese, ka päris tugeva potentsiaaliga inimese ümbritsemine tihedalt oluliselt madalamakvaliteedilise ringiga ehk lollidega viib köikide eelduste raiskamiseni ja lolliks jäämiseni, idiootsus on väga nakkav. Keskpäraste ja kehvade tekstide lugemine möjub täpselt samamoodi. Äärmiselt ohtlik.

Ma ei saa praegu kirjutata, sest süda ei luba. Pärast eelmist pikemat postitust tekkis möttepaus. Mitte küll möttevaikus, misoleks olnud rahulikum. Jah, uued vöi värskema välimuse omandanud möttekäigud tulid hakkasid omi reegleid kehtestama. Saabub ka nende jagamise hetk, aga praegu ei saa.

Ja paistab, et ongi parem, vähemasti möödunud päeva kohta öeldi nii:

Vähk

22. juuni – 22. juuli

Väga keerulistesse vaidlustesse ära lasku – tõenäoliselt jääksid sa kaotaja rolli. Sul kipuvad täna sõnad suus sõlme minema. Või väljendad end lihtsalt ebatäpselt ning su sõnadest saadakse valesti aru.

Kui sa käid ringi, oks laiali, saavad teised pihta. Ja süüdi ei ole tegelikult nemad.

Olen hakanud kahtlustama. Enneköike iseennast. Köige värskem kahtlustus puudutab öist eluviisi. Nimelt, olgu suvedega, kuidas on, aga ilmselge on, et talvel nagu praegu öösel öue ajav sund saab olla ainult libajääkaruks käimine.

Mulle ennusta, ma niikuinii ei usu,
kuid need hetked on nii helged
oma vaiksel häälel vestan
et end veidikegi lõdvaks lasta saaks.

Keegi ütles täna, et krt, talle ei ennusta keegi, palun saatke keegi ennustajamutt vöi midagi, ta kuulaks hea meelega. Noh, umbes nii. Ma ütlesin, et ei ole mötet. Ja ometi ma ei tea. Mulle on ennustatud ja segastel hetkedel on hea möelda, et poole aasta pärast saabub ehk muti poolt lubatud selgus. Löpmatu vaeslapse käsikivi keerutamine jöuab lahenduseni.

Vaata Shpakov juba magab
Mis tal viga istub ära oma kümme
Ja kui koju saab toob labida
Ja raha kevab välja
Mõni teine ainult poole eest sest papist
Istuks kogu perega

Kuid kui minu saavad kinni
Siis on krõska
Siis ei aita mingid naljad

Kas me tunneme lunastuse hetke ära? Kas me teame, et NÜÜD? Vöi peame proovima, katsetama ja siis kuuekümne aasta pärast nentima, et tegelikult ei ole sellel köigel suuremat mötet, olulised asjad on meie eest ammu ära otsustatud? Suur kohtusüsteem on õiglane, karm ja amnestia on vöörsöna. Nii vööras ei olegi ükski söna kunagi olnud.

102. on mul kaelas, saad sa aru 102.
102. aga lõpeb verega

Sulle on määratud köige rängem karistus. Ja sa pead sellega elama. Tegelikult ei ole vahet, millisele altarile sa oma andami kannad. Kui kord on asjad üle käte läinud, siis toetud sa end loomuldasa tugevamatele. (Kui sa oled piisavalt tark. Ma de facto ei ole). Vöid peksta pead vastu seina. Vöi palvetada. Vöid hüüda appi kogu maailma, mis oodatavalt ja samas alati üllatavalt sageli osutub körbeks. Ei, hüüdja hääl ei ole kasutu. Karjatus, mis ei jöua kellegi körvadeni, kannab ometi kusagile osa ängist.

Ühtviisi on see köik ikkagi lunastuse otsimine. Mujalt. Teiselt. Kusagilt.

Köige lähemad kaardid on alati avatud, aga neid vaatad viimasena. So enda omad.

Aga sina ära sure, ole mees ja istu ära ome kolmeke

Maailma pakutavad lahendused onGI möistlikud. Eranditult. Nii raske on sellega leppida. Sa tahaks kogu hingest tervele maailmale karjuda, kui ühtki muud lahendust ei paista. Tuleb oodata ja selgub, et oled ise teistele lunastuseks ja amnestiaks. Ja nii saad sa heal juhul ehk pesta enda puhtaks maailma ees.

…oleks asitõendid selged
või kui süü ma võtaks omaks
oleks kogupaugu kaja juba ammu haihtund õhku
ja mu hindamatud kondid oleks ammu juba saanud kodumaaks.

KUI see köik juba läbi oleks… Teaks ja saaks edasi minna. Aga see ei saa läbi; show kestab ja osalised ei saa suitsupause vötta, et üksteist arvustada ja edasimiekuks häid soovitusi anda.

Üks küsis, et millest siis täna kirjutad? Igasuguseid vastuseid oleks saanud anda. Aga öige vastus on Sellest, millest sina soovid. Sest tähendused on ju köikides nendes erinevates peades. Ja teksti muudab elavaks lootus – lootus, et keegi tunneb selles ära oma.

Ikka on inimese elus möningad lood, mis loevad. Ma pean silmas neid, mille jutustamiseks on vaja veidikene nooti ja mönda instrumenti tunda, jah.

Inimene on sotsiaalne olend ja tahab emotsioone aeg-ajalt kellegiga jagada. Väga akuutne vöib olla nt lugude jagamise küsimus. See on igati pöhjendatud, baastasandi asju ei möista nagunii keegi, lähim, mida teisele saab pakkuda, on abstraktne kujund – muusika, kujutava kunsti, ka kirjasöna näol. Valulisim neist mo jaoks muusika.

Kui ma oma lugusid teile soovitanud olen, siis kaheksal korral kümnest kohtan äärmiselt kummalist kuid siiski alati ühetaolist ilmet, mis peab väljendama ilmselt mingit mötet a´la Erinevaid haigusi ikka maailmas leidub… Ühel korral on hea tahtmise juures vöimalik kuulda möningast hammastekirisatamist, mis ei suuda aga rikkuda kena fassaadinaeratusesga tagatud head muljet.

Küsimus ei ole mitte kehvas muusikamaitses – ja ma ei süvene siinkohal osapooltesse. Asi ei saa olla ka mingis sünnieelse keskkonna möjus, sest ma garanteerin, viiteid minu loos olulisele muusikale leidus õdusast lapsepõlvekodust ikka mitmete kilomeetrite kaugusel ja kujunevad örnad trummikiled olid selle eest kaitsud.

Ja hoolimata sellest on nii et ühed lood on ila ja teised lood on kena karm käsi, mis pikka paid teeb. Kuiiganes veidralt see nüüd kölas. Ja aastaid on juba tavaks, et ila ei tule köne alla. Seda ei kuulata. Hullematel juhtudel vöib see olla ära jagatud usaldusisikute vahel, kes siis kindaltel hetkedel doseerivad. Sest mine tea, ise oled loll ja vöid mingi kell hakata arvama, et tahadki üht vöi teist pehmet lugu. Ei taha, elu on näidanud. Ja ei saa ja ei tohi. Aga miks ei taha ega tohi?

Olen paljust ilma jäänud, selge see. Paraku kehtib see köikide kohta, väga vähestel on siin vöimalik ette näidata mingi edumaa.

Muidugi, soovitamisest kui sellisest olen ammu loobunud. Enamusele teist ei istu üks ja sama pesu. Miks siis muusika peaks?